Teise ringi elamusi täis talu
Talu ei pea tähendama alati sadu hektareid maid või meeletult suurt loomakarja. Allikasilma Elamustalu on ehe tõestus sellest, kuidas ka väike maalapp ning mõned loomad võivad pakkuda elamuste rohket talutunnet.
Ühel hetkel pidid Martin ja Kadri Brecher oma Kohila maja maha müüma ning leidma uue kodu. Erinevaid kuulutusi sirvides jäi Kadri silm pidama Vana-Kaiu külas asuva kuulutuse peale. „Vaatasin kuulutust ja sain aru, et see on minu järgmine kodu,“ meenutab Kadri ning lisab, et oleks selle maja ostnud ka siis, kui see oleks asunud kuskil teiselpool Eestit. „Minul polnud mingit tunnet, päris mitu aastat ei saanud ma aru, et mida ma teen siin,“ ütleb naljatledes abikaasa Martin. Uue kodu asukohaga on pere aga vägagi rahul. „Maal on hea ja lihtne elada ja ka logistilises mõttes on meie asukoht väga soodne,“ ütleb Martin ning toob näiteid sellest, kuidas Vana-Kaiust jõuab tunni ajaga nii Tallinna kui Pärnu.
Pidev pere täienemine
Maja ostuhetkel polnud see elamiseks kõlbulik, kuid aastaga saadi uus kodu nii kaugele, et terve pere sai sisse kolida. Sellel hetkel kuulus perre lisaks Kadrile ning Martinile neli last, vanaema ja mõned kassid ja koerad. Kuid peatselt hakkas pere täienema ning teeb seda orgaaniliselt siiani. Kaheksasaja ruudune hobutall talumaja kõrval annab selleks õnneks soodsad võimalused. Intervjuu hetkel elavad Allikasilmal lambad, kitsed, jänesed, tšintšiljad, koerad, kassid, haned, pardid, hiidteod, kalkunid, kanad, kalad ja kaks vähki. Juba nädal hiljem sai Allikasilma Elamustalu aga täiendust raagritsikate näol. Enamus loomi on nn teise ringi loomad. „Me pole loomade võtmist eraldi plaani võtnud. Kõik on käinud läbi juhuse või loomuliku protsessi ja jätkame samamoodi ka tulevikus,“ ütleb Martin. Ka perenaine Kadri on sama meelt ning ütleb, et teise ringi loomad on ka palju lojaalsemad.
Allikasilma Elamustalu on selles mõttes eriline, et kõik kes seda talu agroturismi raames külastavad saavad loomade ja lindudega ka otsekontaktis olla. „Nad on meil sellised sõbralikud ja suhtlejad. Tuleb vaadata, et nad külastajatele tasku ei poeks,“ naerab Kadri. Loomad tegelikult ongi justkui selleks treenitud. Peremees Martin ütleb, et see on tulnud ajaga. „Neile tulebki teha palju pai, siis nad saavad aru, et inimene ei tee neile halba ning tekib usaldus.“ Allikasilmal on üsna tavaline, et kõik külalised viiakse enne tallist läbi ja alles siis pakutakse toas kohvi. „Meil on lihtsad reeglid. Kõigepealt vaatame haned ja lambad üle ja siis on lootust ka kohvi saada,“ naerab Kadri.
Lamba elu kui kuninga kassil
Kõik Allikasilma Elamustalu loomad on ülivõrdes armsad, kuid ühe kohta võib öelda ka, et tegemist on lausa kohaliku superstaariga. Tema nimi on lammas Möki.
„Mökiga oli selline lugu, et ema hülgas ta ja siis meil ei olnud muud valikut kui ta tuppa võtta, sest kes ikka oleks tahtnud talvisel ajal teda minna talli iga paari tunni tagant söötma,“ ütleb Martin. Nii pandigi Mökile mähkmed jalga ning ta õppis diivani peal lõõgastumise ja telekavaatamise ära. Ööseks pandi ta võrevoodisse koos teki ja padja ning loomulikult „head ööd musiga“ magama. „Elu nagu kuningakassil,“ ütleb Kadri. Sellel eluperioodil õppis ta ka inimesel järgi käima ning teeb seda siiani. Samuti hüppab ta nüüd tuppa pääsedes esimese asjana just diivani peale telekat vaatama.
Rebase ja varese ajutine peatuspaik
Eelmisel aastal tuli tallu ka rebane, aga peale seda tuli tallu ka hulkuv koer, kes ajas rebase minema. „Kui ma autoga sõites veel teda näen ja hüüan teda, siis ta jääb korraks seisma, kuid enam lähedale ei tule,“ ütleb Kadri. Talus viibides istus rebane aga kenasti koduõue trepil, haukus ning nõudis süüa. „Koerakrõbinad talle ei meeldinud, kuid koertele mõeldud konserv maitses jälle väga hästi, samuti kassikrõbinad,“ meenutab Martin. Hirmu, et rebane võiks kanade kallale minna aga ei olnudki, sest kõht oli tal juba pakutavast toidust täis. Tegelikult hakkaski pererahvas just vanarahvatarkusest rebast toitma. „Olin kuulnud, et kui toidad rebast, siis ta ei murra su koduloomi ja see töötaski,“ ütleb Kadri. Ühel suvel elas Allikasilmal ka üks sõbralik vares. „Ta leiti Tallinnast ühe lastekodu hoovist. Millegipärast ei olnud tal sabasulgi ning seetõttu ei saanud ta lennata. Toitsime siin teda nii kaua kuni ta sabasuled kasvasid. Lõpuks ta õppis lendama ja lendaski ära,“ meenutab Kadri.
Teravad elamused
Aga elamusi saab Allikasilma talust veel teisigi. Näiteks teravaid. Peremees Martin nimelt kasvatab koos oma vennaga erinevaid tšillisid. „Oleme aastaid proovinud kasvatada erinevaid sorte ja katsetanud, mis kõige paremini töötavad.“ Selle käigus on Martini sõnul kasvatatud ka tšillisid, mille maitsmise järgselt on kulunud pea tund aega, et hingamine uuesti normaalsesse rütmi saada. „Siis sai küll mõeldud, et miks seda üldse vaja teha oli,“ naerab Martin. Kuigi õues on juba külm ja lumi, siis Allikasilma Elamustalu kasvuhoones käib endiselt vilgas tšillide kasvatamine. „Septembris oleks olnud kahju tšillitaimi ülesse võtta, sest paljud neist polnud veel isegi õitsema hakanud,“ ütleb Kadri. Siis saigi kasvuhoonesse viidud õhksoojuspump ja lambid. Viimasel ajal on Martinile hakanud meeldima just habanerode kasvatamine ja maitse. „Minu jaoks on tegemist erilise tšilliga. Mulle meeldib nende lõhn ja maitse ja need sobivad hästi nii soolase kui magusa toidu juurde.“ Sellel aastal pakuvad nad jõuluturgudel ka tšillist elamust piparkoogi sees. „See on piparkook nagu piparkook ikka, kuid nii tainas kui glasuuris on tšillit. Julgemad saavad siis proovida, kas kannatavad välja,“ ütleb Martin. Allikasilma Elamustalus on ka varasemalt erinevaid tšillielamusi loodud. Näiteks tšillibeseede näol. Kõiki tooteid saab aga valida oma eelistuste järgi, sest vastavalt kangusele on tooted tähistatud kas rohelise, kollase või punase märgiga.
Loomade läheduse ja tšillise maitseelamuse juurde pakutakse Allikasilma Elamustalus ka erinevaid töötubasid. Samuti saab seal pidada sünnipäevi. „Päris kindlasti on meil Eesti kõige väiksem elamustalu ja võibolla oleme üldse kõige väiksem talu. Meil ei ole väga palju maad, meil pole väga palju loomi, aga elamusi on meil küll palju,“ ütleb Martin.
