Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.
Ragnar Viikoja: Strateegia “Talust taldrikule” edu võti
Varisoo OÜ juht, teraviljakasvataja
MTÜ Noortalunikud juhatuse liige
„Talust taldrikule“ strateegia on EL-i rohekokkuleppe keskmes ning rõhub suures osas jätkusuutlikule ja keskkonnasõbralikule tootmisele. Rohekokkulepe on oma olemuselt optimistlik strateegia, mis nõuab Euroopa elanikkonna mõttelaadi ja harjumuste ümberkohandamist. Lisaks peab toimuma suure osa Euroopa põllumajanduse ümberstruktureerimine ning tootmisviiside muutumine. Euroopa Liit on teinud suure sammu olemaks teerajaja jätkusuutliku ja keskkonnasäästliku tuleviku suunas. Põlvkondi kestnud harjumused tuleb kohandada ümber, mis nõuab head planeerimist ning täideviimist.
Strateegia elluviimisel ja säilimisel on kesksel kohal noored ja noorte sisenemine sektorisse ning seal vastupidamine Euroopa Noortalunike ühendusorganisatsioon CEJA on välja toonud aga, et strateegia pöörab liialt vähe tähelepanu noortele tootjatele.Põlvkondade vahetamise poliitika peab seetõttu olema sama ambitsioonikas nagu seda on „Talust taldrikule“. Noori tuleb julgustada valimaks enda olukorrast ja võimalustest lähtuv arengusuund. Läbi noorte tootjate, kes toovad sektorisse innovatsiooni ja uusi teadmisi paraneb ka maaelu maine, mis omakorda soodustab tarbijaid eelistama kohalikku ja keskkonnasõbralikku toitu. Innovatsioon ja uued ideed nõuavad aga suuri investeeringuid, mis teeb vajalikuks tugevad investeeringutoetused.
Toidutarneahelad peavad muutuma veelgi läbipaistvamaks. Isegi tänapäeva linnastunud ühiskonnas levib soov ja tahe olla oma toidule lähemal. Soovitakse toitu, mis oleks värske, vähem töödeldud ja kestlikult toodetud. Mahepõllumajanduse osakaalu poolest on Eesti Euroopa Liidu tipus. Meie põllumajandusmaast on juba pea 20% mahemaa. Mahetootmise laienemine Eestis on seni olnud suuresti tänu tavatootmisestkõrgematele toetustele. Et Eesti saavutaks 25% mahemaa osakaalu peaks tarbija hakkama tundma suuremat huvi mahetoidu vastu. Ilma turunõudluseta viiks see turu tasakaalust välja ja mõjutaks negatiivselt tootjate sissetulekut. Arvan, et hetkel näevad paljud mahetootjad kasu kõrgematest toetustest, kuid kui tarbija tunneks suuremat huvi, sunniks see ka tootjaid üha enam mahetooteid tootma.
Mahetootmise juures on aga väga suureks probleemiks tavatootmisest oluliselt madalam tootlus, mida kompenseerib mahepõllmajandusega jätkamise pindalatoetus, mis on siiski EL-i keskmisest madalam. Maheteravilja saak on 50-80% madalam kui tavateravilja saak. Lisaks nõuab maheviljelus oluliselt rohkem mehaanilist tööd ning on ajakulukam. Eestis on see probleem veelgi teravam, sest klimaatilised tingimused loovad olukorra, kus meie hooaeg on lühem ning seetõttu isegi ka tavatoodangu saak madalam kui mujal Euroopas. Selline olukord tähendab meie tootjatele halvemaid konkurentsitingimusi. Et seda kompenseerida, peaksid mahetoetused EL-i keskmisele oluliselt lähemale kerkima.
Mahetoodete hind on järgmine faktor, mis takistab levikut. Mahetootmise laiendamiseks tuleb soodustada tooraine väärindamist tootja enda poolt, millega väheneks vahendajate vajadus ning seeläbi ökoloogiline jalajälg ning toode oleks tarbijale taskukohasem. Maheturg on hetkel niši turg ning tootjad näevad, et saavad kõrgemat hinda küsides enda kasumit suurendada, samuti on tootmismahud madalad ning kulud madalama toodangu ja kõrgemate kvaliteedinõuete tõttu suuremad. Lisaks tõstab mahetootmine ka maa hinda, mis paneb raskesse olukorda strateegia tuleviku – noored. Eesti tarbija on suhteliselt hinnatundlik ning valib tihti odavama, vähem tervislikuma alternatiivi. Seda olukorda aitaks leevendada väike- ja mahetootjate turustamisstrateegiate muutmine ning nende arendamine. Eesti riigil on väga kõrge infotehnoloogiline võimekus. Selle valdkonna teadmisi saab edukalt kasutada ära põllumajanduses ja just toodete turustamises – viia toode lühemat teed pidi ning lühema aja jooksul kliendini, kasutada rohkem sotsiaalmeediat ning e-poode. Näen võimalust otseturunduse kanalite laiendamiseks, mille kaudu on võimalus kliendil otse tootjaga suhelda. Selle tagajärjel tekib tarbijal suurem usaldus ning kindlasti aitaks see ka maaelu üldist mainet parandada. Suurem usaldus kliendi ja tootja vahel tõstab ka turunõudlust kohalikule toidule, mahetoodetele ning alandaks mahetoodangu hinda.
Täielikult mahetootmisele üle minna on Eestis aga keeruline, sest mahetoodang ühiku maa või looma kohta on oluliselt madalam kui tavatootmisel. Mahetootmise soodustamisega peab samaaegselt soodustama tavatootmises keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate ja meetodite kasutusele võtmist mitte tavatoomise mahasurumist. Strateegia kohaselt on 50%-line taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamise vähendamine Eesti kontekstis liialdus. Eesti kasutab EL-i keskmisega võrreldes hektari kohta juba oluliselt vähem väetiseid ja taimekaitsevahendeid. Tähtis on rõhutada ja arendada täppisviljelust. Mahetootmise pealesurumine viiks ühel hetkel Eesti olukorda, kus meie isevarustatus hakkaks kannatama ning suunduksime eksportivast riigist importivaks, mis looks juba julgeolekuprobleeme ning kannataks ka maaelu üldine maine.
Strateegia „Talust taldrikule“ peab olema põllumajandustootja seisukohalt realistlik, mitte ainult teoreetiliselt realistlik ja arvestama tootjate reaalsete võimalustega. Selleks tuleb luua suhted esindusorganisatsioonidega, neid kaasata ning läbi nende uusi suundi ja poliitikaid tutvustada. Eesmärgid peavad olema väga selgelt sõnastatud ning kõigile arusaadavad ja läbinähtavad. Paljude tootjate jaoks nõuab keskkonnasõbralikele meetoditele üleminek väga palju tööd ning investeeringuid ning üleminek peab toimuma järk-järgult. Strateegia edukus sõltub peamiselt põllumajandustootjate võimekusest muutustega kaasa minna ning juurdepääsust innovatsioonile ja vahenditele. Väga suurt rolli mängib ka riigi ning EL-i tugi, mis peab olema läbipaistev ja tootjatega usaldust loov.
