Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.
Teele Eskor: Väikepiimafarm – kas väljasurev nähtus?
Raja ja Paevälja talu noorperenaine, EMÜ Veterinaarmeditsiini tudeng
Kuuldes sõna “piimafarm” eeldatakse tihti, et tegemist on ca 500-pealise loomakarjaga, kus töötab tosin ukrainlast ning mida peremees käib korra kuus visiteerimas. Siinjuures unustatakse aga ära, et eksisteerivad ka väiksemad tegevtootjad, kes läbi raskuste on oma tegevust jätkanud.
Piimakarjakasvatus on eluviis. Kui näiteks lihaveiste või lammaste puhul on olemas kerge mänguruum, siis piimalehm on justkui ülitundlik tippsportlane, kelle toidulaud ja päevakava peab olema viimase peal täpne ja kvaliteetne, et ta heas vormis püsiks. See tähendab nendega tegeleva inimese jaoks, et elu on dikteeritud lüpsist lüpsini. Väiketootjana on puhkust saada pea võimatu, isegi, kui sul on olemas abikäed mõne töötaja näol. Inimene jääb vahel haigeks või tahab lihtsalt puhkust, kuid lüpsi ootavale lehmakarjale on seda keeruline selgitada.
Julgen väita, et lõviosa Eesti põllumajandusettevõtetest on pereettevõtted– kes suurem, kes väiksem. Peretaludel on tihtipeale pikk ajalugu ning töös on külg-külje kõrval mitu põlvkonda. See kehtib ka piimatootjate puhul. Seda võib käsitleda põhjusena, miks talupidamine jätkub kui ka hääbub. Elu näitab, et tegevpõlvkond läheb ühel hetkel rivist välja. Kui noorem põlvkond, kes seda rasket tööd jätkata ei taha tegutsemist üle ei võta, siis tulebki tegevus lõpetada– loomad maha müüa ja hooned tühjalt seisma jätta.
Suurtootja kõrval ei saa väikepiimatootjat konkurendiks pidada. Võrreldes kasvõi ühe lüpsi piimakoguseid, on olemas selge võitja. Miks väiketootja siis ikkagi edasi tegeleb? Siinkohal on põhjuseid mitmeid – perekonna pärand, rutiin, harjumus juua värsket piima – igal ühel oma. Oma kogemuse põhjal, on üheks suureks põhjuseks just need samad lehmad. Jah, see sama lehm, produktiivloom, keda mõne inimgrupi väitel kasutatakse justkui masinana. Mina isiklikult ei usu, et eksisteerib loomapidajaid, kes peavad loomi vaid majanduslikel eesmärkidel. Lehm on selles ahelas tööpartner, kellel on ka tujud ja tunded, millega on võimatu mitte arvestada.
Ja mis seal salata, viimastel kümnenditel on koos muu maailmaga ka piimakarjakasvatus teinud läbi tohtu arengu. Kakskümmend aastat tagasi oli minu laudas asuv torulüpsisüsteem moodne ja hea lahendus. Praegusel hetkel on tegemist aga aegunud ja vanamoelise süsteemiga. Võiks väita, et robotlüpsimasin lahendaks mured, kuid reaalsuses on töö sujumiseks masina kõrvale vaja ka inimeselooma. Lisaks nõuab see ka väiketootja jaoks tohutut investeeringut – vaja läheb ju masinat ennast, kui ka uut ja sobivat lauta. Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli andmetel on Eestis 80 850 piimaveist ja 417 tootjat, mis teeb keskmiseks karja suuruseks 193 lehma. Tekib küsimus, kas kolmekümne pealine piimakari on üldse investeeringuvääriline või on tegemist maaelu entusiasmiga?
Võib-olla on tulevikus väiketootmine talumuuseumilaadne tegevus, kuid mina isiklikult näen selles tulevikku, sest väiketootjana jõuab oma loomi märgata. Väiketootja teab neid nime ja nägupidi, teda huvitab, mis tema loomast saab, tema jaoks ei ole loom masin, mis lihtsalt toodab. Ta on elu osa. Kuid selleks, et väiketootja ellu jääks, peab ta järjest rohkem silma paistma ning oma õiguste eest seisma, et teda üldse tähele pandaks. Siinkohal saab olla abiks igaüks, kes paneb tähele ja tunneb huvi – õpetades lastele, et piim ei tule poest ja külastades talupidamisi.
