Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.
Karl Lindam: Vastuoluline rohepööre põllumajanduses
Tekst: Karl Lindam
noorem Maamees
Tänapäeva tavapõllumajandus saastab loodust ja mürgitab inimesi – selliselt võiks kokku võtta keskmise, rohelisest vaatenurgast kirjutatud, peavoolumeedia artikli.
Demokraatlikus maailmas on kujunenud olukord, kus kõikide suurte tegude aluseks on esmalt mingi probleemi kajastamine meedias. Ilma selleta pole rahvas justkui oma huvi üles näidanud. Ja mida rohkem teemat meedias kajastatakse, seda kiiremini ja jõulisemalt ka lahenduse leidmiseks reageeritakse, vahel isegi lõpuni läbimõtlemata ja liiga radikaalselt. Nii näib see olevat ka põllumajandusliku rohepöörde probleemikäsitlusega.
Must-valge lähenemine
Suures plaanis ei vaidle vast keegi vastu, et keskkonna hoidmine ja inimkonna parema tervise poole püüdmine on ainuõige arengusuund. Seda Euroopas ja Eestis kavandatav rohepööre oma tegevuste ja meetmetega ka sihib. Ühelt poolt on rohekokkuleppe eesmärgiks keskkonna hoidmine läbi kasvuhoonegaaside vähendamise, teiselt poolt pannakse rõhku üleminekuks mahetootmisele. Mõlemad eesmärgid on üllad, kuid nende saavutamiseks vajalikud meetmed on (hetkel veel piisavate teadmiste puudumise tõttu) konkureerivad ning tekitavad olukorra, kus põllumees peab valima poole ja muutub sellega automaatselt ise probleemi tuumaks.
Neid kahte plaani proovitakse korraga ellu viia läbi strateegia „Talust taldrikule“ ja ühise põllumajanduspoliitika meetmete. Põllumajandusstrateegia „Talust taldrikule“ põhilisteks sihtideks on elu hoidmine maapiirkondades, samas ka taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste vähendamine, piirates samal ajal ka tootmises kasutatava põllumaa hulka. Kohe algaval uuel perioodil ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) on seatud sihiks põllumeestele jagatava toetuse ümberjagamine selliselt, et suuremate tootjate toetusi vähendatakse, suurendades selle arvelt väiketootjate toetusi. Samuti vähendatakse keskkonnasõbraliku majandamise toetust ja sellest tulenev ümberjaotatav osa on planeeritud jagada mahepõllumajandajate vahel. Toetuste selliselt ümberjagamise mõtte taga on plaan, et kogu toit toodetaks orgaaniliselt, väikeettevõtetes ning tarbitaks sealsamas ümbruskonnas ära. Iseenesest on plaan tore, kuid olles valdkonnas tegev, näen, et kahjuks ei saa sellele nii must-valgelt läheneda. Plaani põhiline kitsaskoht seisneb selles, et inimkonna toitmine on juba mõnda aega olnud globaalne protsess. See tekitabki olukorra, kus süsinikuneutraalselt orgaanilist toitu, samal ajal inimkonda mitte nälga jättes, tänaste teadmiste juures toota ei osata.
Maailma toitmine on terviklik süsteem – kogutud saakide ja laovarude arvestamine toimub ühtses süsteemis ja on hästi teada, mis maailmajagu kui palju kasvatab, kui palju inimkond tarbib ja kogused on uue aasta prognoosides. Vilja liigutatakse sadade miljonite tonnide kaupa rongide, laevade ja autodega üle kogu maailma. Ka ligi pool Eestis kasvatatavast teraviljast liigub igal aastal ekspordiks Euroopasse, Araabiasse, Aafrikasse. Kogu sellest teadmiste pagasist ja logistilisest võimekusest olenemata on täna maailmas nisu (kui enim tarvitatava tooraine) laovarud viimase viie aasta madalaimas seisus ja kaks viimast aastat on tarbimine ületanud tootmise.
Selleks, et need sajad miljonid tonnid vilja majanduslikult tasuvalt (loe: odavate hindadega) valmis kasvatada, on toidutootjad muutunud aina suuremaks ja mitte sell pärast, et nad oleksid ahned, vaid seetõttu, et tänases turumajanduses ei ole võimalik väikeste mahtudega ja samal ajal majanduslikult jätkusuutlikult tegutseda. Nii on olukord ka Eestis, kus ligi kaheteist tuhande põllumajanduslikku majapidamise toodangust 70% kasvatavad ca 600 suuremat ettevõtet (2020.a andmete järgi). Vastupidist ilmestab olukord näiteks Prantsusmaal, kus väiketootjate osakaal on traditsiooniliselt jäänud suuremaks, kuid kus iga kahe päeva tagant võtab üks farmer endalt elu, sest ta ei suuda oma kohustusi tasuda. Sellest hoolimata on EL ühtses põllumajanduspoliitikas tootmise koondumine suurematesse ettevõtetesse saanud probleemiks omaette.
Kõike korraga ei saa
Teine, ja võib-olla, et isegi suurem eesmärk on samal ajal vähendada põllumajandusliku tegevuse süsiniku jalajälge. Süsinikuneutraalselt on võimalik toitu toota küll, isegi süsiniku negatiivne tootmine on võimalik, kuid mitte täielikult mahedana ning samal ajal saagikust vähendamata. Põllumajanduslik süsiniku sidumine väljendub eelkõige vähemas mullaharimises ja pidevas rohelise taimkatte säilitamises. Mulda ei liigutata, füüsilist erosiooni ei ole, teisalt saavad taimed pidevalt kasvada, hoiavad pinna rohelisena ja seovad oma elutegevusega süsiniku mulda. Kuid mulla mitteliigutamisel on umbrohtude tõrjumiseks vajalik kasutada herbitsiide, teisi variante hetkel veel ei teata– see välistab täielikult mahedana tootmise. Puhas mahepõllumajandus on aga teises äärmuses: umbrohtude tõrjumisel herbitsiide ei kasutata, mittevajalikke taimi kurnatakse mulla harimise ja taimede matmisega, hoides maa „mustana“. Sellisel juhul aga ei räägi me süsinikuneutraalsest tootmisest. Seega, Euroopa põllumees võib toota mahedat toitu küll, teha seda isegi süsinikuneutraalselt, kuid sellisel juhul vaid lokaalselt, jättes samal ajal nälga need, kes endale ise, kliimast tulenevalt, piisavalt toitu kasvatada ei saa. Ja ilma toiduta keegi elada ei suuda – näljasena hakatakse rändama, nii kaugele kui vajalik kuni kõht täis.
Tagurpidi mõiste
Kogu selles rohepöörises tooksin eraldi teemana välja ka „rohelise gaasi“, mis põllumajandustootja vaatevinklist tundub olevat tagurpidi mõiste. Ühiskonnas levinud arusaama järgi on biogaas taastuv energia, mis justkui annab muidu niisama vedelevale jäätmele lisandväärtust. Kuid põllumajandajana rõhutan, et sõnnik ei ole jääde, vaid kõige ehedamal kujul väetis ja seda mitte ainult sellepärast, et see sisaldab fosforit, lämmastikku ja kaaliumi, vaid seetõttu, et selles on huumuse, mullaelustiku alusmaterjali, põhikomponendid – süsinik ja mikrobioloogia. Süsinik, mis on bussides põletatava biogaasi põhielemendiks, eraldatakse sõnniku ja teiste taimsete materjalide kääritamisel, jättes järgi vaesustunud ja elutu massi. Seega biogaas lahendab küll osaliselt gaasitarne probleemi, kuid põllule tekitab vaid murekohti juurde. Ilmselt on siinkohal mõni väiksem, kuid häälekam liikmesriik, oma loomade ületootmisest tingitud probleemile lahenduse leidnud ning nüüd proovitakse seda plaani kõigile maha müüa.
Ja nii tundubki, et töö käib ja erinevaid kitsaskohti lahendatakse üksteise järel, kuid lõpptulemusena tekib probleeme hoopis juurde. Kus peitub lahenduse võti ja kas probleem põllumajanduses on üldse nii suur, et seda kõikidest otstest korraga peab lahendama? Valdkonnas sees olles näen, et teadmiste puuduse ja ühiskonna ülemäärase surve tõttu on mure palju suuremaks puhutud, kui see tegelikult on. Meedia võim on suur.
Põllumees teeb koguaeg tööd
Uskuge, põllumehed mõtlevad keskkonna hoidmisele, inimkonna toitmisele ja oma küla elus hoidmisele ühiskonnas kõige enam. See ei paista ainult välja, sest põllumehed teevad 300-400 töötundi kuus ning nad ei ole enamasti suuremad kirjamehed ja seetõttu ei jõua nende mõtted tihti avalikkuse ette. Ja suurima heameelega toodaksid nad mahedat süsinikuneutraalset toitu kogu maailmale, kuid tänaste teadmiste põhjal seda täielikult teha ei osata ja veelgi enam, sellele toidule ei ole hetkel ka turgu. Kui juba keskmine eestlane ei jaksa mahetoitu osta, siis mida räägime kesk-aafriklastest, kes samuti sama toitu tarbib?
Usun, et kogu probleemi lahendus asub eelkõige targu toimetamisel, mitte ülemõtlemisel. Teaduse kaasatusel suudame juba lähiajal kogu maailmale toota keskkonnahoidlikult tervislikku toitu, tehes seda ilmselt kuskil põllumajandamise praktikate keskteel. Me kõik tahaksime kogu aeg terved ja hoitud olla, kuid sellistes niisketes ja külmades tingimustes peame siiski aeg-ajalt perearstilt abi küsima. Sama on ka taimedega. Proovime enamasti mahedalt viljeleda, kuid kui haigused kallal, tuleb ikkagi rohud appi võtta.
Siinkohal teadvustame, et lahenduse leidmise keskne roll jääbki põllumeeste ja teadlaste koostööle ning katsetustele praktikas. Viimase muudab keerukaks see, et seemet saab külvata vaid üks kord aastas ning võimalus katset korrata on alles kaheteist kuu pärast. Meeles tuleb pidada ka vana reeglit „narri põldu ühe korra, põld narrib sind üheksa korda vastu“, kuna loodus taastub pika vinnaga temale tehtud vigadest. Seega tuleb lahenduste leidmiseks teha tööd pidevalt, kuid läbimõeldult.
Rohepöörde edukaks läbiviimiseks ei olegi vaja midagi enamat, kui teadmiste rahastamist, aega adra seadmiseks ja ühiskonna poolt mõistmist, et teemaga juba tegeletakse, töö käib ja probleem ise polegi nii suur, kui ta meedias paistab.
