Ambitsioonikas rohepööre ja kliimapakett esitavad Eesti peretaludele võimatu väljakutse, kirjutab Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liige Kerli Ats.
Euroopa Liit on seadnud kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks põllumajandussektorile suured ootused – tootjad peavad senisest enam panustama kliimamuutuste leevendamisse, keskkonnahoidu, parandama loomade eluolu ja suutma toota täisväärtuslikku ning mitmekesist toitu. Kõlab igati kenasti, aga küsimus on, kes uued väljakutsed kinni maksab? Ja seda eriti olukorras, kus rohepööre juba tõstab sisendite hindu.
Euroopa Komisjon avaldas 14. juulil uue ELi kliima- ja energiaalaste õigusaktide paketi „Eesmärk 55“ (ehk „Fit For 55“), millega loodetakse vähendada liidus 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid seni plaanitud 40 protsenti asemel 55 protsendi võrra ning saavutada liidus süsinikuneutraalsus 2050. aastaks.
Üleminekuga kestlikumale ja keskkonnahoidlikumale põllumajandusele kaasnevad uued kohustused ja nõuded talunikele. Rohepööret aga väiketalunike seas ilma toetusteta ei tule. Seni on riik noortalunike tegevuse alustamist toetatud 40 000eurose investeeringutoetusega. Sellest aga innovatsiooniks või uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks ei piisa.
Kui soovime, et ettevõtlus maapiirkonnas säiliks, oleks mitmekesine ega koonduks vaid üksikute võõrkapitalil põhinevate suurtootjate kätte, tuleb noori ja peretalusid senisest tõhusamalt toetada ja hüvitada neile rohepöördega kaasnevad kulud.
Väiketootjad vajavad abi
Kuigi põllumajandust ei tajuta ühiskonnas uuendusmeelsena, on tegemist ühe teadusmahukama tootmisharuga. Põllumajandus on ka ettevõtlusena ainukordne, kuna inimkond ilma selleta eksisteerida ei saa. Põllumajanduses saavad kokku kõik loodusteadused (füüsika, keemia, bioloogia) ja selle harud (nt mikrobioloogia, biotehnoloogia), täppis-ja rakendusteadused (mehhaanika, energeetika) ning loomulikult ökonoomika ja sotsiaalteadused.
Innovatsioon on ka üks ELi ja ühise põllumajanduspoliitika prioriteetidest. Innovatsiooni käsitlusi on erinevaid, aga kõigi ühine joon on viide millelegi uuele või senisest efektiivsemale, mis muudab kaubaturgu või siis igapäevast elukorraldust.
Digiteerimine põllumajandussektoris aitab tagada toidusüsteemide muutumist säästvamaks. Erinevad Eesti põllumajandussektorid kasutavad juba praegu aktiivselt digitaalseid tööriistu, mis aitavad oluliselt tõhusamalt ja jätkusuutlikumalt majandada, näiteks põllukultuuride sektor.
Siiski on meil valdkondi, mis vajavad uute digivahendite rakendamisel olulist abi, näiteks loomakasvatus. Ka Eesti väiketootjad tahaks oma talude tõhususe parandamiseks võtta kasutusele nutikaid kaelarihmu, elektroonilisi kõrvamärgiseid, 3D-kaameraid, andureid ja tuvastusvahendeid, ent üksi neil selleks jaksu ei ole.
Vaja nii koolitust kui raha
Riigi poliitikast sõltub põllumajandusteabesüsteemide areng ja avalikul sektoril on tähtis roll nii infrastruktuuri arendamisel kui ka teaduse korraldamisel ja rahastamisel. Samuti on riigil roll otseste ja kaudsete finantsstiimulite loomisel erasektori jaoks.
Praegu koostatakse ELi uue finantsperioodi meetmeid. ELi ühine põllumajanduspoliitika koosneb kahest sambast – esimene sammas on otsetoetused ja teine sammas investeeringu- ja arengutoetused. Nende toetuste osas on riikidel piisavalt vabadust otsustada, millistele põllumajandusettevõtetele ja millisteks tegevusteks neid suunata.
Ühtegi põllumajandustootjat ei tohi jätta roherongilt maha – väikesed ja noored põllumajandustootjad vajavad digitaalseks ümberkujundamiseks tuge, koolitust ja rahalisi vahendeid. Praegu on aga roherong meie põllumajandustootjate konkurentsivõimet negatiivselt mõjutamas.
Pean siinkohal silmas elektri hinna tõusu, mis on saanud teoks peamiselt just rohepöörde meetmete rakendamise tulemusena. Peagi jõuab see elektri hinna tõus paljudesse tarbijahindadesse ja hakkab rohepööret diskrediteerima. Siinkohal on oluline rõhutada, et tagada tuleb õiglased toiduainete hinnad, mis kajastavad säästva tootmise tegelikke kulusid.
Igasugused muudatused põllumajandussektoris on sõltuvad nii majanduslikust kui ka sotsiaalmajanduslikest aspektides. See aga ei tähenda seda, et sektor ei ole muudatusteks valmis. Siiski peab olema sektoril mõistlikult aega ja tuge restruktureerimiseks.
Allikas: Äripäev