Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.
Talupidamine – kas pelgalt rahvusromantiline mälestus või uus võimalus?
Tekst: Kelli Talving
Alustav talunik
Lapsepõlves sai igal sügisel kartulit võetud. Kui õigesti mäletan, lõpetasid minu ühed vanavanemad kartulimaa pidamise ära rohkem kui 20 aastat tagasi, teised umbes 10 aastat peale seda. Arusaadav ka, inimesed jäid aina vanemaks, kartul läks aina odavamaks ja eks kõigil oli järjest enam muud tegemist.
Mu vanavanemad polnud sugugi ainsad, kes põllupidamise pillid kotti panid. Täna on Eestis ca 11 400 põllumajanduslikku majapidamist. Kümme aastat tagasi oli neid 3 800 majapidamise võrra rohkem. Kui ette võtta veidi laiem pilt ja pikem ajaaken, on lugu veel nukram. Nimelt oli Statistikaameti andmetel 30 aastat tagasi tööhõive põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi sektoris ligi 20%. Eelmisel aastal oli tööhõive samas sektoris vaid 3%. Põllu- ja metsamajandamisega koos on oluliselt kahanenud ka loomakasvatus ning toiduainete tootmine.
Linnast maale
Vahepeal saabus meile pandeemia, mille üks vähestest positiivsetest teenetest oli see, et viirus ajas rohkem inimesi maale elama. 2020. aasta kinnisomandi tehingud kasvasid 16% ja uudised rääkisid, kuidas inimesed müüvad kortereid ja võtavad lemmikloomi ning kuidas aiandite ärid õitsevad. Me teame ilmselt kõik kedagi, kes sel ajal oma linnakodu maakoha vastu vahetas.
On palju ka neid, kes kodu juurde väikese kasvuhoone ja isegi mõne lillepeenra on rajanud. Üldiselt ei peljata käsi mullaseks teha, sest tööd Eesti inimene ei karda. Pigem on pärast pikka päeva kontoris just teraapiline kasvuhoonest vesiheina välja noppida. On ju oma kasvatatud tomat lisaks tervislikkusele ka maitseomadustelt palju etem kui see kahvatu ja maitsetu tomati-laadne toode kaugelt väljamaalt. Aga see on pigem juba maksimumkava, mis ette võetakse, sest inimesed tulid maale elama, aga mitte talu pidama. Päevatöö kõrvalt pole lihtsalt rohkemaks mahti.
Miks siis maale elama läinud inimesed ei hakka talunikeks? Miks ei hakata kasvatama köögivilju, marju ja puuvilju, mille kasvatamine Eestis nii drastiliselt vähenenud on? Miks ei hakata kanu kasvatama, kui pooled munadest, mis Eesti rahvas aastas ära sööb, on imporditud? Kas puuduvad oskused, teadmised või pole talupidamine piisavalt prestiižne? Põhjuseid on palju.
Mine külla!
1950-ndatel Eestis alanud linnastumine viis meid põllumajandusest eemale. Tänaseks on alles vaid vähesed pered, kes on põllumajandusega tegelenud mitmeid generatsioone ning talupidamist järeltulevatele põlvedele edasi andnud. Kui ei ole põlvkondade pikkust traditsiooni, on vaja tuhinat ja tulist tahtmist, et põllumajandusega alustada. Hea mõte on huvi pakkuvates taludes külas käia ja vaadata, kuidas seal elu korraldatud on. Saab ideid, mida võiks sarnaselt teha ja saab ka aimdust sellest, mis kohe üldse ei kõneta.
Põllumajanduse viljelemine eeldab oskusi, teadmisi ja haritust. Tänapäeva põllumees hindab teadust ja näeb selle otsest seost kultuuride/loomade tervise ning saagikusega. Koolides õpetatakse peamiselt traditsioonilisi viise, kuidas ajakohase tehnikaga mahupõhise põllumajandusega tegeleda. Keda põllumajandus valdkonnana huvitab, võiks kindlasti vaadata üle Eestis pakutavad õppekavad ja valida endale sobiv väljund. Isegi kui on soov alustada nišitoodanguga, annab haridus head põllumajanduslikud taustateadmised.
Investeeringud, investeeringud…
Kuna talupidamine ja põllumajandus on väga praktilised valdkonnad, tuleb teoreetiliste teadmiste ja ideede elluviimiseks investeerida. Päris korralikult. On vaja maad, aga iga kasutuskõlblik hektar on juba kellegi majandada. Käib omavaheline rebimine müügi, rendi ja kasutusõiguse üle. Siis on vaja rajada talu infrastruktuur, rajada ehitised või neid rekonstrueerida ning viimaks üks suuremaid investeeringuid– põllumajandustehnika.
Muidugi on olemas erinevaid põllumajandustoetusi, aga väikese maalapiga ei anna nad erilist efekti. Samas on ka näiteks põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus. Aga kui paljud maainimesed on sellest midagi kuulnud? Seega ei saa öelda, et põllumajandussektorisse siseneval inimesel pole mahuäri võimalik alustada. Aga ilma teatavate eeldusteta on see peaaegu võimatu.
Saab ka nii
Kas talunikuks hakkamine tähendabki seda, et peab hakkama vilja või veiseid kasvatama? Ei pea, võimalusi on palju. Talutoodangu pakkumiseks ei pea omama sadu või tuhandeid hektareid ja kõige kõrgema tehnoloogiaga kombaine. Näiteks kogub maailmas aina enam populaarsust väikeaedades köögiviljade ja salatite müügiks kasvatamine. Selleks ei pea tegelikult isegi maale kolima. Tuleb lihtsalt kena muru asemel rajada peenrad, mis toidavad nii peret kui ka kohalikku kogukonda. Ja kujutage ette– seda on võimalik teha taastuvaid põhimõtteid järgides ja maad kaevamata! Oma toidu ise kasvatamine on sõnulseletamatult suur rõõm ja privileeg.
Iga algus on keeruline, aga maaelu on kuldaväärt. Olen üle kümne aasta maal elanud ja oma pere rõõmuks tomateid ning lilli kasvatanud. Aga armsad lapsepõlvemälestused vanavanemate juures sai alles sel aastal taas ellu kutsutud kui lastega kodus toomingate õitsemise ajal kartuli maha panime ja seda hilissuvel võtmas käisime. Üks asi viib teiseni ja tänaseks on maakodus elavast inimesest kasvanud talunik. See on tulnud koos oskusega nautida lihtsaid asju, millest kiires elu virr-varris tahtmatult mööda kipume tuiskama.
