Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.
Jaagup Ajaots: Tänapäevane põllumees– kui põline rikas või laenuori ja mängur?
Tekst: Jaagup Ajaots
OÜ Rannu Seeme hooldus- ja tehnikajuht
Biotehniliste süsteemide insener
Põllumeest on tihti kirjeldatud kui rikast, kes sõidab uhke maasturiga, soetab kalleid masinaid ja segab põlluääres elavate inimeste elu. „Pritsib, müristab ja tolmutab“ on märksõnad, millega iseloomustatakse põllumehe tööd põllul. Mina arvan, et see pole päris õiglane ja järgnevas loos üritan lahti seletada, miks.
Tänapäeva põllumees tegutseb oma plaanidega vähemalt viis aastat ette. Kõige tähtsam on vaadata, kuhu midagi maha külvata ehk koostada külviplaan. Kes arvab, et see on lihtne, pole seda ilmselt ise kunagi teinud. Külviplaan paigas, on vaja koostada väetus- ja taimekaitse plaan. Nendega on peamurdmist vähem, aga aina enam mängib rolli tarne. Ka transpordisektor ja tehased ei ole pääsenud COVID rünnakust. On ülimalt oluline, et väetis, taimekaitsevahendid ja seeme jõuaksid õigeaegselt põllumehe lattu ja põllule.
Põllumajandusettevõttes töötada ei ole samuti lihtne. Tarvis on erinevaid koolitusi, litsentse, lubasid. See toob planeerimise juurde ka tööjõu kasutamise. Mõnel põllul „kasvab“ kive maa seest rohkem välja kui umbrohtu, siis on tarvis ka suurt kogust hooajalisi töötajaid, kes käsitsi need kokku korjaks. Aga miks korjata? Peamine põhjus on väga lihtne, et kõige kallim ja vajalikum masin– kombain ei saaks viljakoristuse ajal viga. Tõsi, on olemas ka kivikorjamise masinaid, kuid nende tootlikus ja hind jäävad käsitööle alla. Tundub, et planeerimisega saime ühele poole, liigume edasi tööle.
Sügise tööplaan
Nüüd, kus seeme, väetis ja taimekaitsevahendid on olemas, mis muuseas maksavad kõik hirmus palju, hakkab sügiskülv. Sügisel külvatakse maha kõik taliviljad ja külvihooaeg kattub osaliselt koristushooajaga, mis on tööjõu arvestamisel oluline vahemärkus. Tuleme järgmise aasta sügisega siia faasi veel korraks tagasi, kuid hetkel oleks paslik liikuda edasi sügise lõppu. Sel hetkel kogutakse kokku kõik traktorid, veoautod, teleskooplaadurid, külvikud, randaalid, kultivaatorid, libistid, adrad, väetisekülvikud, taimekaitsepritsid ja vaadatakse kriitilise pilguga üle. Kindlasti on midagi vaja hooldada, remontida või välja vahetada. Ka siia kulub arvestatav osa teenitud kullast. Kui see saab läbi ja masinad on uueks aastaks korda sätitud, saab natuke hingata ja planeerida uut aastat.
20. märts on see kuupäev, kus elu hakkab jälle kibekiirelt pihta. Siis on seaduse silmis lubatud minna põllule väetama. Sel ajal hakkavad järjest pihta ka teised kevadised tööd: künd on vaja siledaks ajada – libistamine, suviviljad on tarvis maha külvata: kevadkülv, lisanduvad väetis ja taimekaitse. Taimekaitsetöödest on olnud meedias palju juttu. Omalt poolt lisan, et põllumehe huvi ei ole piserdada kemikaale „niisama“ ja „igaks juhuks“. Taimekaitse on väga reguleeritud, täpne ja kallis. Ühelt poolt ei olegi võimalik regulatsioonide tõttu ülearu pritsida ja teiselt poolt ei raatsi ka põllumees oma kasumit sinna maha mängida.
Põllumehe elu kui pokkeri mäng
Kui kevadkülv on tehtud on jällegi väike vaheetapp, kus põllumees on suure osa oma varadest põllule lukku pannud ja jääb lootusrikkalt sügist ootama. Minu arust on hea võrdlus pokkeri mäng. Selle vahega, et sa ei saa kaarte käest ära panna ja iga kord kui sulle kaardid jagatakse paned „all in“ ehk kogu oma raha mängu. Pokkeris on ka see eelis, et saad minutite jooksul teada, kas oled rahast lage või mitte, põllumajanduses ootad mitu kuud, et näha mis sai.
Olemegi jälle sügises, kust hakkab jälle uus ring, samas on juba kevad, suvi ja pool sügist kõvasti tööd tehtud. Võib-olla on asi minus, aga varem tundus põllumehe amet rohkem au sees olevat. Täna jääb põllumajandusteemalisi kommentaare ja artikleid lugedes kuidagi paha mekk suhu. Ma usun, et keskmine Eesti põllumees on keskkonnast hooliv, töökas, haritud, tark ja piisavalt sõge, et iga aasta nii suurel skaalal lotot mängida. Ma ei arva, et keegi põllumeestest teeks kiusu pärast põllul müra, sõidaks rasketehnikaga teel liiga aeglaselt, kasutaks liialt taimekaitsevahendeid või väetisena looduslikku saadust nagu läga ja sõnnik, mis haiseb.
On üks hea ütlus, et „inimene vajab kord elus preestrit, kord aastas politseiniku, aga iga päev kolm korda põllumeest“. Ma arvan, et põllumajandusega tegelemine on tänuväärt töö ja loodan, et ka sellega mitte nii tihedalt kokku puutuvad inimesed oskavad seda hinnata.
