Raplamaa laante vahel karjatavad noortalunikud Kaisa ja Priit Tähe harjumuspäraste lehmade asemel hoopis Eestis haruldasi Saksa Ida-Friisi piimalambaid.
Mõte hakata pidama Ida-Friisi piimalambaid tekkis Kaisal ja Priidul elades Saksamaal, kus lambapiimast tooted olid nende toidulaua igapäevane osa. “Nägime, et Eestis on taolised tooted veel täiesti tundmatud, mistõttu otsustasime siinsel turul nende tutvustamisega algust teha,” ütleb Kaisa. Lambapiim erineb tavalisest kitse- ja lehmapiimast nii tekstuuri kui ka maitse poolest. Samuti on tootel rida tervislikke aspekte, mistõttu nägid hakkajad ettevõtjad sellel potentsiaali ka siinsel turul. “See on mõnusalt magus ja ilma spetsiifilise kõrvalmaitseta ning sobib ka neile, kes lehmapiimast valmistatud tooteid süüa ei saa. Samuti saab piimast valmistada väga maitsvat juustu,” selgitab Kaisa. Peale piima, mida saab loomadelt kuni kolm liitrit päevas, on Ida-Friisi lambad hinnatud ka oma villa ja liha poolest. Muide – väidetavalt on kogu piimatootmine kunagi alguse saanud hoopis lammastest.
Nagu öeldud, siis piimalammaste kasvatamise mõte tekkis pererahval Saksamaal elades. Eestis polnud neist siis veel keegi kuulnud, mistõttu tuli ka kari hankida loomade päritolumaalt. “Saksamaale lambakarja ostma minnes tehti ettepanek ka seal karjatamisega alustada, kuid soov panustada ja arendada talupidamissektorit Eestis tõi meid kindlalt siia Raplamaale tagasi,” räägib Kaisa. Oma osa mängis Eestisse tagasitulekul ka äsja soetatud talu. Küll aga õpiti enne Eestisse tulemist piimalammaste karjatamise iseärasusi Saksamaa oma ala professionaalidelt.
Nüüd peavad noortalunikud 17 piimalamba kõrval piimaloomadena veel ka veiseid ja kitsi. Selline kooslus võimaldab neil pakkuda mitmekülgset piimavalikut ja hooldada karjamaad. Kuna kõik loomad söövad erinevat taimestikku, ei saa toit otsa ja ka karjamaa paistab eemalt kui roheline sametkate. 17-pealist karja aitavad valvata talu karjakoerad – Slovakkia tšuvatši tõugu Alba ja Jacky. Tegemist on tarkade karjakoertega, kes on talunikele suureks abiks karja kaitsmisel huntide eest.
Talu eest vastutavad noored kahekesi ja koos saadakse enamasti kõigi töödega hakkama. Tihedamatel perioodidel on müügi- ja transporditöödes abiks ka nende perekond. Perenaise ülesannete hulka kuuluvad lisaks majapidamistöödele ka juustutegu alates juusturetseptide koostamisest kuni juustukerade keeramise ja vahatamiseni. “Kuna tegemist on siiski käsitööga, on lõpptulemus alati pisut erinev, mistõttu ei leia letilt kunagi täpselt samasugust juustukera,” räägib perenaine. Peremees, kes teeb talu igapäevase toimimise nimel tihti tööd lausa nelja inimese eest, saab oma jõu eelkõige just lambapiimast.
Lähitulevikus plaanivad noored ka tööpersonali palkamist, kuna praeguse 17 ute asemel on järgmisel aastal kavas laiendada karja 35 lüpsiloomani ja tulevikus koguni 50 loomani.
Lisaks ulatuslikele maa-aladele on Männiku talul ka suured hooned. Ühes neist on üles seatud peremehe ehitatud lüpsiplats, millele mahub korraga kuus lammast. Lisaks meisterdas noorperemees ka vajaliku juustupressi.
Lambapiim erineb lehmapiimast peamiselt kuivainesisalduse poolest. Lisaks ei ole sellel ka tuntavat iseloomulikku maitset, mida inimesed tihtipeale pelgavad. Peale suurema rasvasisalduse on lambapiimal ka hulk tervislikke omadusi. Näiteks sobib see perenaise sõnul väga hästi neile, kes lehmapiimast tooteid mingil põhjusel ei talu. Viimast kinnitab ka talu peremees, kellele terviseprobleemide ilmnedes soovitasid Saksamaa arstid tarbida just lambapiimast tooteid.
“Lisaks piima rohkele rasvasisaldusele on seda ka lihtsam töödelda, mis on juustu või jogurti valmistamise juures oluliseks eeliseks,” lisab perenaine. Männiku talu valikus leidubki lisaks juustule ka toorpiima ja jogurtit. Viimast iseloomustab suuremast rasvasisaldusest tulenevalt ka mõnusalt paks konsistents.
Kuigi praegu on Männiku piimalammaste tootlikkus nõudlusega tasakaalus, on siiski veel palju inimesi, kes lambapiimast pole kuulnudki. “Üldiselt on inimeste jaoks tegemist veel väga uudsete toodetega, mida tihtipeale ei julgeta isegi proovida,” räägib peremees. Männiku talu peamised kliendid asuvad üldjuhul suuremates linnades ja nende lähiümbrustes ning aasta-aastalt kasvab ka huvi lambapiimatoodete vastu. “Nõudluse suurenemisele on kindlasti kaasa aidanud inimeste järjest teadlikum toitumine ja viimasel ajal läheb meil müük isegi paremini kui tuntud kitsepiimaga kauplejatel,” nendib Priit.
Tulevikus tahavad noortalunikud keskenduda toorpiima tootmisele. “Erinevalt teistest talunikest soovime keskenduda pastöriseerimata toorpiimale ja sellest valmistatud toodetele,” räägib Kaisa. Noored on mõelnud ka tootevaliku laiendamisele. “Oleme teinud lisaks tavalisele juustule veel katsetusi tšillihelveste ja küüslauguga,” kergitab Kaisa saladuseloori. Lisaks plaanitakse edaspidi pakkuda oma tooteid suurematesse poekettidesse ja restoranidesse.
Pererahvas tõdeb, et nad kannavad uhkusega “Ehtsa talutoidu” märki, millega liitumine on aidanud neil kohalikul turul paremini silma paista. Samas teavad nad, et ainult märgist ei piisa ja toodete tuntuse tõstmiseks on veel väga palju tööd vaja teha. Eriti oluline on see väiksemates linnades, kus inimesed eelistavad üldjuhul kohalikku toitu ja teiste valikutega ülemäära kursis ei olda. Lisaks teadlikkuse tõstmisele kavatsevad noored tulevikus kindlasti rohkem osa võtta ka taluturgudest ja laatadest, kus erinevalt suurtest poekettidest on hea võimalus tarbijatega otse suhelda.
