Kevadilm on olnud erakordne. Seda iseloomustavad intensiivne päikesepaiste, haruldased öökülmad ja suur kuivus. Öökülma näitajad on võtnud pöörde, mida ei ole aastakümnete vältel nähtud: Keskkonnaagentuuri ilmavaatlusandmetel registreeriti Kuusikul ja Narvas uued juuni külmarekordid, kui temperatuur langes kuni –3,3 kraadini.

Sademete puudumisest on saanud tõsine probleem: suviviljad on ikaldumas, loomasööda varumine jäi esimese niitega alla 30% oodatust. See tekitab põllumajandustootjate seas suurt ärevust niigi keerulises majandusolukorras. Ilma mõju meie toidutootmisele ja põllumajandusele on ilmselge ning selle mõistmine on hädavajalik, et tagada toiduga varustamise jätkusuutlikkus ka tulevaste põlvkondade jaoks.

Kliimamuutused pole Brüsseli väljamõeldis

Kliimamuutused, nagu näiteks äärmuslikud ilmastikunähtused ja pikaajaline põud, võivad põhjustada põllukultuuridele suuri kahjusid, vähendada oluliselt toidu tootmist ja kõigutada selle kvaliteeti.

Tänaseks on kõigile kohale jõudnud, et kliimamuutused muudavad ka Eesti põllumajandustootmist ning enam ei saa hoida pead liiva all ja arvata, et rohepööre on Brüsselis välja mõeldud pseudoprobleem.

Meil on vaja tegutseda ühiselt – ettevõtjad, teadlased ja riik. Meist, väikesest riigist, ei sõltu just palju, kuid me peame näitama eeskuju roherongi vedamisel ja looma rohepöördest Eesti põllumajanduse konkurentsieelise.

Siiski peame kõigepealt seisma selle eest, et Eestis jätkuks toidu jätkusuutlik tootmine. Selleks on vaja leida viise, kuidas kohandada põllumajandust ilmastikumuutustega. See hõlmab ilmastikukindlamate sortide aretamist, mulla tervise säilitamist ja parandamist ning keskkonnasäästlike põllumajandustavade rakendamist. Siin on oluline, et võrdsed võimalused selleks luuakse kõikidele põllumajandustootjatele, olenemata sellest, kas nad on väikesed, suured või noored ettevõtjad.

Väljend „Ilm meid toidab“ tuletab meelde, et toidusüsteem on tihedalt seotud loodusega. Vajame teadlikkust, koostööd ja tegevusi, et kaitsta ilmastikku, leida ressursi­säästlikke viise toidu tootmiseks ja tagada toiduga kindlustatus kogu maailmas.

Mida saavad teha põllumajandustootjad?

Eesti põllumajandustootjad saavad kohandada oma põllumajanduspraktikaid vastavalt muutuvatele ilmastikutingimustele. Näiteks võib investeerida kliimakindlate sortide kasvatamisse, mis on vastupidavamad äärmuslikele temperatuuridele, põuale või veepuudusele. Hea abimees on näiteks Maaelu Teadmuskeskuses tehtav siloseire, mis sel aastal näitas taaskord, et lutserni segukülvid ja väetatud rohumaad tagavad ekstreemsetel aastatel hea toiteväärtusega saagi. Selliseid tööriistu ja teadmisi on vaja veel rohkem Eesti põllumajandustootjatele anda ja nõuandeteenistus peab väga tugevalt põllumajandustootjaid toetama.

Muutuvad ilmastikutingimused mõjutavad suure tõenäosusega ka mulla tervist. Saame rakendada säästlikke põllumajandustavasid, mis aitavad parandada mulla struktuuri, niiskuse hoidmist ja viljakust, need omakorda aitavad põllukultuuridel vastu pidada ekstreemsetes ilmastikutingimustes.

Oluline on põllumajandustootjate, teadlaste, valitsusasutuste ja teiste sidusrühmade vaheline koostöö ja teadmiste vahetamine. See võimaldab jagada parimaid tavasid, kogemusi ja teadusuuringute tulemusi muutuva kliimaga kohanemiseks ning tagab tugeva teadmiste aluse põllumajanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Kokkuvõttes on muutuva kliimaga toimetulekuks vaja mitmekülgset lähenemist, mis hõlmab kohanemismeetmeid, tehnoloogia ja innovatsiooni kasutamist, säästlikke põllumajandustavasid ning koostööd eri osapooltega.

Siiski on oluline rõhutada, et oleme Euroopa Liidu ühisel turul ja kui teiste liikmesriikide valitsused lähevad oma põllumajandustootjatele appi, mida nad ka reeglina teevad, siis on Eesti põllumajandustootjatel täielik õigus oodata sama oma valitsuselt.

Kerli Ats
Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht
Artikkel ilmus: Põllumehe Teataja, juuli 2023

Inimesed tahavad teada, kus ja kuidas kasvab nende toit. Milline on selle tootmise keskkonnamõju, kuidas hoolitsetakse loomade heaolu ja kliimaeesmärkide eest. See tähendab tootjatele suuremat vastutust, avatust ja ausust, kirjutab Eestimaa Talupidajate Keskliidu nõukogu esimees Kalle Hamburg. 

Tarbija muutub järjest nõudlikumaks ja tema hääl kaubandusvõrgus järjest valjemaks. Üha enam räägitakse teadlikult kasvatatud taimedest, keskkonna hoiust, säästvast põllumajandusest ning humaansel viisil kasvatatud loomadest. See kõik on võimalik vaid väiketootmises, kus loomad käivad rohumaal. Suurtootmisi ootavad ees mitmed arengud.  Tänasel päeval on laual muudatused, kus peagi ei tohi enam kanu munade tootmise eesmärgil puuris pidada. Seda muutust veavad jaekaubandusketid, kus väga oluline roll on tarbija usaldusel ning kõik protsessid on viidud väga läbipaistvaks erinevate sertifitseerimisprotsesside kaudu. 

Inimeste jaoks muutub järjest olulisemaks, kuidas üks või teine tootmine mõjutab keskkonda, milliseid väetisi ja taimekaitset kasutatakse. Mida aeg edasi seda enam mõeldakse, millest toidulaud koosneb, kust see tuleb ja kuidas see mõjutab meie tervist. Üha enam räägitakse toidu väärtusest, kasulikest ainetest, vitamiinidest, mineraalidest ja kiudainetest ning sellest, kuidas suurema saagikuse nimel kurnatud põllud võivad kanda küll füüsiliselt suuremaid ent väiksema toiteväärtusega taimi. 

See tähendab, et anonüümne toit muutub konkurentsivõimetuks. Suurtootmine võib olla majanduslikult efektiivne, aga kindlasti mitte jätkusuutlik. Agrofirma, mis majandab kümnel tuhandel hektaril, mille omanik peab Soomes pensionifondi, ei hooli sellest maast ega keskkonnast. Tema eesmärk on optimeerida ja võimalikult väikese vaevaga võimalikult palju toota. Tuhande pealine kari ei suuda täita tarbijate kasvavaid nõudeid, sest nad ei käi karjamaal, vaid on sünnist surmani laudas. Küll aga suudab säärane tootmine hoida madalal toiduhinda. Nii on meie inimene harjunud saama poest kilepiima ja pesemata kartulit peaaegu tasuta, ent pole teada, kas piim tuleb Raplamaalt või Poolast ning kartul Hispaaniast või Paidest. 

Enda taluõuest, oma loomadest ja maast hoolib inimene teistmoodi. Ma ju ise elan siin. Muidugi ma teen kõik endast oleneva, et see maa saaks puhata, et mul oleks piisavalt erinevaid kultuure, et putukad ja linnud saaksid pesitseda, et saak oleks puhas, sest ma tahan siin ka järgmised 30 aastat põldu pidada. 

Tarbija tahab teada, kust tema toit tuleb ja millistes tingimustes see kasvab. Nii on suured kaubandusketid asunud kaardistama toidukauba ahelat – maha märgitakse kogu kauba liikumise teekond, alates põlluvaost kuni kaupluse ukseni, kogu tarneahel. Põllumeestelt oodatakse peenususteni detailsust ja täpsust. Tundub nagu aetaks lausa juuksekarv lõhki. Aga see on usaldus ja lubadus, mida hakkavad kaubandusketid tulevikus müüma – see toit, mis te meilt ostate on kasvatatud keskkonda säästvalt, tarbijale turvaliselt, puhtalt ja eetiliselt. 

Võidujooks käib tarbija südame üle. Kes selle endale saab, võidab ka hinnas. Ehk talumehel on valida, kas teha investeering keskkonnasõbralikumasse tootmisesse täna, püsida konkurentsis või siis teha seda kaubandusketi nõudmisel ja hoopis teistel tingimustel.

Kerli Ats: Peame liikuma toidu ja energiaga isevarustatuse poole

Mullu sügisel lahvatanud energiakandjate hiiglaslik hinnatõus ei šokeerinud mitte ainult Eesti inimesi, vaid ka ettevõtteid, sealhulgas põllumajandustootjaid.

Probleem võib veelgi süveneda. Eestis on küll põlevkivivarud, kuid rohepöördel Euroopa Liit ei soosi põlevkivi põletamisest elektri tootmist ja maksustab seda hirmkallilt. Tuuleparkide ja päikesepaneelide abil ei tooda me elektrit kaugeltki piisavalt. Meil puuduvad maagaasivarud ja võimekus lähiajal tuumaenergiat tootma hakata. Seega on meie ainus võimalus vajaminevat elektrienergiat importida. Paraku ostame elektrit Nord Pooli börsi kaudu, mis ei ole turumajanduslik süsteem ega ka börs tavamõistes, vaid üks kummaline reeglistik, kus hinna määrab viimane pakkuja. See loob eeldused hinnamanipulatsioonideks ja tarbijatele müüakse elektrit ebamõistlikult kõrge hinnaga.

Suur ebastabiilsus majanduses

Energiakandjate hinnatõusu kõrval on veelgi suurem probleem Venemaa sõjategevus Ukrainas. Vastuseks sellelerahvusvahelise õiguse rikkumisele teatas Euroopa Liit sanktsioonide kehtestamisest Venemaale. See on kindlasti õigustatud samm, aga avaldab majanduslikku mõju lisaks Venemaale ka EL-i riikidele. Saksamaa teatas, et peatab gaasijuhtme Nord Stream 2 käiku andmise, millele Vene pool vastas ähvardusega, et tõstab Euroopasse tarnitava gaasi hinna kahekordseks.

Venemaa agressioon ja sellega kaasnevad vastastikused sammud põhjustavad suurt majanduslikku ebastabiilsust. Kindlasti on Eesti põllumajandustootjad valmis andma endast parima, et kindlustada meie rahva toiduga varustamine ja omatarbimist ületavates kaubagruppides ka toidukaupu ekspordiks toota.

Kujunenud olukorras on Eesti põllumajandustootjatel kindlad ootused meie valitsusele. Esiteks oleks vaja põllumajandus ja muu toidutootmine kuulutada eluliselt tähtsaks teenuseks, mille arendamist toetab valitsus nii kriiside ajal kui ka nende vahelisel perioodil. Toidukaupade eksport ja selle suurendamine on oluline, kuid väga oluline on nende valdkondade arendamine, kus meie isevarustus on alla omatarbimise.

Teiseks on äärmiselt oluline kasvavate sisendhindade negatiivsete mõjude leevendamine. Kui valitsus kehtestas eraisikutele ja korteriühistutele toetusmeetmed elektri- ja kaugkütte hinnatõusu leevendamiseks, siis ettevõtjad jäeti hinnatõusu meelevalda. Taluliit on teinud valitsusele ettepaneku töötada toidutootjate jaoks välja börsihinnast sõltumatu elektripakett, mille hind kujuneks elektri reaalsete tootmiskulude põhjal ja mille hinnakujundus alluks konkurentsiameti ehk riigi kontrollile.

Loomulikult ootame, et vaadataks põllumajandustootjate sisendhindade tõusu tervikuna, et leida eri meetmeid kiire hinnatõusu leevendamiseks. Olgu selleks siis võimalus osta elektrit börsiväliselt, madalamad aktsiisimäärad erimärgistatud diislikütusele või tootjatele kriisiabi maksmine, et keerulise olukorraga toime tulla.

Milline on meie pikk plaan?

Hinnašokkide, kriiside ja sõdade kõrval ning kiuste tuleb tegeleda ka pikemaajaliste plaanide seadmisega. Kui ma enne juhtisin tähelepanu toiduga isevarustuse olulisusele, siis sama oluline on ka elektrienergiaga isevarustuse saavutamine. Eesti poliitikud on kiiduväärselt püüdnud välis- ja kaitsepoliitikas langetada konsensuslikke otsuseid, aga ka energeetikapoliitikas tuleks kiiresti ühiste otsusteni jõuda. Me vajame läbimõeldud taastuvenergia arendamist ja põllumajandustootjad on valmis andma siin oma panuse.

Rõhutan, et meil on aeg üle vaadata Eesti isevarustatuse tase nii toidu- kui ka energiatootmises ja teha jõulised sammud selles suunas, et vähendada oma sõltuvust teistest riikidest. Selleks on vaja strateegilist lähenemist, mis aitaks meil riigina kriisides paremini toime tulla, kaitstes oma rahvast. Toit ja elekter on midagi, milleta me tänapäeval hakkama ei saa.

Kerli Ats
Eestimaa Talupidajate Keskliit tegevjuht
Allikas: Põllumehe teataja

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Karl Lindam: Vastuoluline rohepööre põllumajanduses

Tekst: Karl Lindam
noorem Maamees

Tänapäeva tavapõllumajandus saastab loodust ja mürgitab inimesi –  selliselt võiks kokku võtta keskmise, rohelisest vaatenurgast kirjutatud, peavoolumeedia artikli.

Demokraatlikus maailmas on kujunenud olukord, kus kõikide suurte tegude aluseks on esmalt mingi probleemi kajastamine meedias. Ilma selleta pole rahvas justkui oma huvi üles näidanud. Ja mida rohkem teemat meedias kajastatakse, seda kiiremini ja jõulisemalt ka lahenduse leidmiseks reageeritakse, vahel isegi lõpuni läbimõtlemata ja liiga radikaalselt. Nii näib see olevat ka põllumajandusliku rohepöörde probleemikäsitlusega.

Must-valge lähenemine

Suures plaanis ei vaidle vast keegi vastu, et keskkonna hoidmine ja inimkonna parema tervise poole püüdmine on ainuõige arengusuund. Seda Euroopas ja Eestis kavandatav rohepööre oma tegevuste ja meetmetega ka sihib. Ühelt poolt on rohekokkuleppe eesmärgiks keskkonna hoidmine läbi kasvuhoonegaaside vähendamise, teiselt poolt pannakse rõhku üleminekuks mahetootmisele. Mõlemad eesmärgid on üllad, kuid nende saavutamiseks vajalikud meetmed on (hetkel veel piisavate teadmiste puudumise tõttu) konkureerivad ning tekitavad olukorra, kus põllumees peab valima poole ja muutub sellega automaatselt ise probleemi tuumaks.

Neid kahte plaani proovitakse korraga ellu viia läbi strateegia „Talust taldrikule“ ja ühise põllumajanduspoliitika meetmete. Põllumajandusstrateegia „Talust taldrikule“ põhilisteks sihtideks on elu hoidmine maapiirkondades, samas ka taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste vähendamine, piirates samal ajal ka tootmises kasutatava põllumaa hulka. Kohe algaval uuel perioodil ühises põllumajanduspoliitikas (ÜPP) on seatud sihiks põllumeestele jagatava toetuse ümberjagamine selliselt, et suuremate tootjate toetusi vähendatakse, suurendades selle arvelt väiketootjate toetusi. Samuti vähendatakse keskkonnasõbraliku majandamise toetust ja sellest tulenev ümberjaotatav osa on planeeritud jagada mahepõllumajandajate vahel. Toetuste selliselt ümberjagamise mõtte taga on plaan, et kogu toit toodetaks orgaaniliselt, väikeettevõtetes ning tarbitaks sealsamas ümbruskonnas ära. Iseenesest on plaan tore, kuid olles valdkonnas tegev, näen, et kahjuks ei saa sellele nii must-valgelt läheneda. Plaani põhiline kitsaskoht seisneb selles, et inimkonna toitmine on juba mõnda aega olnud  globaalne protsess. See tekitabki olukorra, kus  süsinikuneutraalselt orgaanilist toitu, samal ajal inimkonda mitte nälga jättes, tänaste teadmiste juures toota ei osata.

Maailma toitmine on terviklik süsteem – kogutud saakide ja laovarude arvestamine toimub ühtses süsteemis ja on hästi teada, mis maailmajagu kui palju kasvatab, kui palju inimkond tarbib ja kogused on uue aasta prognoosides. Vilja liigutatakse sadade miljonite tonnide kaupa rongide, laevade ja autodega üle kogu maailma. Ka ligi pool Eestis kasvatatavast teraviljast liigub igal aastal ekspordiks Euroopasse, Araabiasse, Aafrikasse. Kogu sellest teadmiste pagasist ja logistilisest võimekusest olenemata on täna maailmas nisu (kui enim tarvitatava tooraine) laovarud viimase viie aasta madalaimas seisus ja kaks viimast aastat on tarbimine ületanud tootmise.

Selleks, et need sajad miljonid tonnid vilja majanduslikult tasuvalt (loe: odavate hindadega) valmis kasvatada, on toidutootjad muutunud aina suuremaks ja mitte sell pärast, et nad oleksid ahned, vaid seetõttu, et tänases turumajanduses ei ole võimalik väikeste mahtudega ja samal ajal majanduslikult jätkusuutlikult tegutseda. Nii on olukord ka Eestis, kus ligi kaheteist tuhande põllumajanduslikku majapidamise toodangust 70% kasvatavad ca 600  suuremat ettevõtet (2020.a andmete järgi). Vastupidist ilmestab olukord näiteks Prantsusmaal, kus väiketootjate osakaal on traditsiooniliselt jäänud suuremaks, kuid kus iga kahe päeva tagant võtab üks farmer endalt elu, sest ta ei suuda oma kohustusi tasuda. Sellest hoolimata on EL ühtses põllumajanduspoliitikas tootmise koondumine suurematesse ettevõtetesse saanud probleemiks omaette.

Kõike korraga ei saa

Teine, ja võib-olla, et isegi suurem eesmärk on samal ajal vähendada põllumajandusliku tegevuse süsiniku jalajälge. Süsinikuneutraalselt on võimalik toitu toota küll, isegi süsiniku negatiivne tootmine on võimalik, kuid mitte täielikult mahedana ning samal ajal saagikust vähendamata. Põllumajanduslik süsiniku sidumine väljendub eelkõige vähemas mullaharimises ja pidevas rohelise taimkatte säilitamises. Mulda ei liigutata, füüsilist erosiooni ei ole, teisalt saavad taimed pidevalt kasvada, hoiavad pinna rohelisena ja seovad oma elutegevusega süsiniku mulda. Kuid mulla mitteliigutamisel on umbrohtude tõrjumiseks vajalik kasutada herbitsiide, teisi variante hetkel veel ei teata– see välistab täielikult mahedana tootmise. Puhas mahepõllumajandus on aga teises äärmuses: umbrohtude tõrjumisel herbitsiide ei kasutata, mittevajalikke taimi kurnatakse mulla harimise ja taimede matmisega, hoides maa „mustana“. Sellisel juhul aga ei räägi me süsinikuneutraalsest tootmisest. Seega, Euroopa põllumees võib toota mahedat toitu küll, teha seda isegi süsinikuneutraalselt, kuid sellisel juhul vaid lokaalselt, jättes samal ajal nälga need, kes endale ise, kliimast tulenevalt, piisavalt toitu kasvatada ei saa. Ja ilma toiduta keegi elada ei suuda – näljasena hakatakse rändama, nii kaugele kui vajalik kuni kõht täis.

Tagurpidi mõiste

Kogu selles rohepöörises tooksin eraldi teemana välja ka „rohelise gaasi“, mis põllumajandustootja vaatevinklist tundub olevat tagurpidi mõiste. Ühiskonnas levinud arusaama järgi on biogaas taastuv energia, mis justkui annab muidu niisama vedelevale jäätmele lisandväärtust. Kuid põllumajandajana rõhutan, et sõnnik ei ole jääde, vaid kõige ehedamal kujul väetis ja seda mitte ainult sellepärast, et see sisaldab fosforit, lämmastikku ja kaaliumi, vaid seetõttu, et selles on huumuse, mullaelustiku alusmaterjali, põhikomponendid – süsinik ja mikrobioloogia. Süsinik, mis on bussides põletatava biogaasi põhielemendiks, eraldatakse sõnniku ja teiste taimsete materjalide kääritamisel, jättes järgi vaesustunud ja elutu massi. Seega biogaas lahendab küll osaliselt gaasitarne probleemi, kuid põllule tekitab vaid murekohti juurde. Ilmselt on siinkohal mõni väiksem, kuid häälekam liikmesriik, oma loomade ületootmisest tingitud probleemile lahenduse leidnud ning nüüd proovitakse seda plaani kõigile maha müüa.

Ja nii tundubki, et  töö käib ja  erinevaid kitsaskohti lahendatakse üksteise järel, kuid lõpptulemusena tekib probleeme hoopis juurde. Kus peitub lahenduse võti ja kas probleem põllumajanduses on üldse nii suur, et seda kõikidest otstest korraga peab lahendama? Valdkonnas sees olles näen, et teadmiste puuduse ja ühiskonna ülemäärase surve tõttu on mure palju suuremaks puhutud, kui see tegelikult on. Meedia võim on suur.

Põllumees teeb koguaeg tööd

Uskuge, põllumehed mõtlevad keskkonna hoidmisele, inimkonna toitmisele ja oma küla elus hoidmisele ühiskonnas kõige enam. See ei paista ainult välja, sest põllumehed teevad 300-400 töötundi kuus ning nad ei ole enamasti suuremad kirjamehed ja seetõttu ei jõua nende mõtted tihti avalikkuse ette. Ja suurima heameelega toodaksid nad mahedat süsinikuneutraalset toitu kogu maailmale, kuid tänaste teadmiste põhjal seda täielikult teha ei osata ja veelgi enam, sellele toidule ei ole hetkel ka turgu. Kui juba keskmine eestlane ei jaksa mahetoitu osta, siis mida räägime kesk-aafriklastest, kes samuti sama toitu tarbib?

Usun, et kogu probleemi lahendus asub eelkõige targu toimetamisel, mitte ülemõtlemisel. Teaduse kaasatusel suudame juba lähiajal kogu maailmale toota keskkonnahoidlikult tervislikku toitu, tehes seda ilmselt kuskil põllumajandamise praktikate keskteel. Me kõik tahaksime kogu aeg terved ja hoitud olla, kuid sellistes niisketes ja külmades tingimustes peame siiski aeg-ajalt perearstilt abi küsima. Sama on ka taimedega. Proovime enamasti mahedalt viljeleda, kuid kui haigused kallal, tuleb ikkagi rohud appi võtta.

Siinkohal teadvustame, et lahenduse leidmise keskne roll jääbki põllumeeste ja teadlaste koostööle ning katsetustele praktikas. Viimase muudab keerukaks see, et seemet saab külvata vaid üks kord aastas ning võimalus katset korrata on alles kaheteist kuu pärast. Meeles tuleb pidada ka vana reeglit „narri põldu ühe korra,  põld narrib sind üheksa korda vastu“, kuna loodus taastub pika vinnaga temale tehtud vigadest. Seega tuleb lahenduste leidmiseks teha tööd pidevalt, kuid läbimõeldult.

Rohepöörde edukaks läbiviimiseks ei olegi vaja midagi enamat, kui teadmiste rahastamist, aega adra seadmiseks ja ühiskonna poolt mõistmist, et teemaga juba tegeletakse, töö käib ja probleem ise polegi nii suur, kui ta meedias paistab.

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Laura Hämäläinen: Miks on vaja kulusid juhtida?

Tekst: Laura Hämäläinen
OÜ Rannu Seeme büroojuht

Praegune kiire energiahinnatõus, mis toob kaasa ka sisendite hinnatõusu, seab üha tähtsamale kohale ettevõtte tootmiskulude jälgimise ning analüüsimise. Olles kursis sisendite hindadega, annab see võimaluse varakult optimeerida ka oma tootmist. See tähendab, et kulusid tuleb juhtida. Põllumajanduses peab juba varasügisel planeerima uue aasta kulutused. Samuti tuleb analüüsida sissetulekuid, kuna näiteks vili on suuresti börsikaup.

Kasutootvad otsused

Seetõttu ongi kuluarvestus hea töövahend juhtimis- ja tootmisotsuste langetamisel. Ka kõige üldisem ülevaade kulude kohta on suureks abiks otsustusprotsessi läbiviimisel. On vajalik, et tootja teaks, kui palju läheb maksma teatud toote tootmine ning kui palju selle eest on võimalik tulu saada. Kui ei tea ettevõtte tulusid ega kulusid, on väga raske teha tootmisotsuseid, mis tooks pikemaajalist kasu. Hea oleks teha analüüs, kus toetusi arvesse ei võeta, sest ainult toetuste positiivsele mõjule loota, ei ole jätkusuutlik.

Tootmiskulud ehk kogukulud on tootmistegevuse püsivkulude ja muutuvkulude summa. Ühikukulu saab tootmiskulude jagamisel toodangu koguhulgaga. Juba selliste arvnäitajate teadmine annab juhtimisotsuste tegemiseks algressursi.

Lihtsaim meetod kulude jälgimiseks

Üks lihtsamaid meetodeid tootmiskulude jälgimiseks on kulude analüüs tegevuste lõikes. See tähendab, et tuleb panna kirja kõik sisendid ja nende hinnad ning tegevused, mida on tootmiseks kasutatud. Seejärel tuleb analüüsida väljundit (kogust, kvaliteeti) ning seejärel saab hinnata tootmisest saadavat kasu (müügitulu).

Lisaks tootmiskulude jälgimisele tuleks silma peal hoida ka igapäevastel kuludel. Heaks abivahendiks on rahavoogude tabel. Siin ei ole vaja keerukaid Exceli tabeleid vaid piisab, kui panna kuude lõikes kirja kõik sissetulekud ja väljaminekud. Selline lihtne planeerimine annab teadmise, millisel hetkel on kulud suuremad ning millisel hetkel on kergem hakkama saada ning puhvrit koguda. Siinkohal võib põllumees muidugi öelda, et kevadel on raskem ja sügisel kergem. Aga seetõttu ongi vaja näha reaalset pilti, et oleks lihtsam teha otsuseid, et millal on õige aeg säästa ning kui suurt puhvrit vaja läheb või millal võib kulusid suurendada ning sisendeid soetada.

Andmete kasulikkus

Analüüsimine annab ülevaate tegevuste tulemusele, arengutasemele, reservide vajalikkusele ja tootmise parendamise vajadusele. Regulaarne planeerimine annab juhile kiiret infot otsuste tegemiseks ning võimalikud rahalised probleemid on varakult teada.

Võtke see aeg, koondage andmed ning vaadake, millises olukorras on teie ettevõte reaalselt. Milliseid muutusi saate teha, et tootmine oleks efektiivsem ja kulud madalamad? Milline on toodangu kvaliteet? Kas saab muuta tootmisprotsessi? Kas ilma toetuseta saaks ettevõte hakkama?

Kui endal ei ole aega ja ka piisavalt teadmisi, kuidas kulusid koondada ja analüüsida, soovitan teha koostööd põllumajanduskoolidega. Võtke endale maamajandust õppiv praktikant, kes võiks selle töö teie eest ära teha. Andke sisendid ja saate endale vajaliku väljundi. Õpilane saab aga reaalse kogemuse. Kaasake noori, sest neilt on võimalik ka õppida.  Prognoosige, analüüsige, juhtige kulusid ja tulusid. See on ettevõtte jätkusuutlikkuse alus.

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Jaagup Ajaots: Tänapäevane põllumees– kui põline rikas või laenuori ja mängur?

Tekst: Jaagup Ajaots
OÜ Rannu Seeme hooldus- ja tehnikajuht
Biotehniliste süsteemide insener

Põllumeest on tihti kirjeldatud kui rikast, kes sõidab uhke maasturiga, soetab kalleid masinaid ja segab põlluääres elavate inimeste elu. „Pritsib, müristab ja tolmutab“ on märksõnad, millega iseloomustatakse põllumehe tööd põllul. Mina arvan, et see pole päris õiglane ja järgnevas loos üritan lahti seletada, miks.

Tänapäeva põllumees tegutseb oma plaanidega vähemalt viis aastat ette. Kõige tähtsam on vaadata, kuhu midagi maha külvata ehk koostada külviplaan. Kes arvab, et see on lihtne, pole seda ilmselt ise kunagi teinud. Külviplaan paigas, on vaja koostada väetus- ja taimekaitse plaan. Nendega on peamurdmist vähem, aga aina enam mängib rolli tarne. Ka transpordisektor ja tehased ei ole pääsenud COVID rünnakust. On ülimalt oluline, et väetis, taimekaitsevahendid ja seeme jõuaksid õigeaegselt põllumehe lattu ja põllule.

Põllumajandusettevõttes töötada ei ole samuti lihtne. Tarvis on erinevaid koolitusi, litsentse, lubasid. See toob planeerimise juurde ka tööjõu kasutamise. Mõnel põllul „kasvab“ kive maa seest rohkem välja kui umbrohtu, siis on tarvis ka suurt kogust hooajalisi töötajaid, kes käsitsi need kokku korjaks. Aga miks korjata? Peamine põhjus on väga lihtne, et kõige kallim ja vajalikum masin– kombain ei saaks viljakoristuse ajal viga. Tõsi, on olemas ka kivikorjamise masinaid, kuid nende tootlikus ja hind jäävad käsitööle alla. Tundub, et planeerimisega saime ühele poole, liigume edasi tööle.

Sügise tööplaan

Nüüd, kus seeme, väetis ja taimekaitsevahendid on olemas, mis muuseas maksavad kõik hirmus palju, hakkab sügiskülv. Sügisel külvatakse maha kõik taliviljad ja külvihooaeg kattub osaliselt koristushooajaga, mis on tööjõu arvestamisel oluline vahemärkus. Tuleme järgmise aasta sügisega siia faasi veel korraks tagasi, kuid hetkel oleks paslik liikuda edasi sügise lõppu. Sel hetkel kogutakse kokku kõik traktorid, veoautod, teleskooplaadurid, külvikud, randaalid, kultivaatorid, libistid, adrad, väetisekülvikud, taimekaitsepritsid ja vaadatakse kriitilise pilguga üle. Kindlasti on midagi vaja hooldada, remontida või välja vahetada. Ka siia kulub arvestatav osa teenitud kullast. Kui see saab läbi ja masinad on uueks aastaks korda sätitud, saab natuke hingata ja planeerida uut aastat.

20. märts on see kuupäev, kus elu hakkab jälle kibekiirelt pihta. Siis on seaduse silmis lubatud minna põllule väetama. Sel ajal hakkavad järjest pihta ka teised kevadised tööd: künd on vaja siledaks ajada – libistamine, suviviljad on tarvis maha külvata: kevadkülv, lisanduvad väetis ja taimekaitse. Taimekaitsetöödest on olnud meedias palju juttu. Omalt poolt lisan, et põllumehe huvi ei ole piserdada kemikaale „niisama“ ja „igaks juhuks“. Taimekaitse on väga reguleeritud, täpne ja kallis. Ühelt poolt ei olegi võimalik regulatsioonide tõttu ülearu pritsida ja teiselt poolt ei raatsi ka põllumees oma kasumit sinna maha mängida.

Põllumehe elu kui pokkeri mäng

Kui kevadkülv on tehtud on jällegi väike vaheetapp, kus põllumees on suure osa oma varadest põllule lukku pannud ja jääb lootusrikkalt sügist ootama. Minu arust on hea võrdlus pokkeri mäng. Selle vahega, et sa ei saa kaarte käest ära panna ja iga kord kui sulle kaardid jagatakse paned „all in“ ehk kogu oma raha mängu. Pokkeris on ka see eelis, et saad minutite jooksul teada, kas oled rahast lage või mitte, põllumajanduses ootad mitu kuud, et näha mis sai.

Olemegi jälle sügises, kust hakkab jälle uus ring, samas on juba kevad, suvi ja pool sügist kõvasti tööd tehtud. Võib-olla on asi minus, aga varem tundus põllumehe amet rohkem au sees olevat. Täna jääb põllumajandusteemalisi kommentaare ja artikleid lugedes kuidagi paha mekk suhu. Ma usun, et keskmine Eesti põllumees on keskkonnast hooliv, töökas, haritud, tark ja piisavalt sõge, et iga aasta nii suurel skaalal lotot mängida. Ma ei arva, et keegi põllumeestest teeks kiusu pärast põllul müra, sõidaks rasketehnikaga teel liiga aeglaselt, kasutaks liialt taimekaitsevahendeid või väetisena looduslikku saadust nagu läga ja sõnnik, mis haiseb.

On üks hea ütlus, et „inimene vajab kord elus preestrit, kord aastas politseiniku, aga iga päev kolm korda põllumeest“. Ma arvan, et põllumajandusega tegelemine on tänuväärt töö ja loodan, et ka sellega mitte nii tihedalt kokku puutuvad inimesed oskavad seda hinnata.

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Talupidamine – kas pelgalt rahvusromantiline mälestus või uus võimalus?

Tekst: Kelli Talving
Alustav talunik

Lapsepõlves sai igal sügisel kartulit võetud. Kui õigesti mäletan, lõpetasid minu ühed vanavanemad kartulimaa pidamise ära rohkem kui 20 aastat tagasi, teised umbes 10 aastat peale seda. Arusaadav ka, inimesed jäid aina vanemaks, kartul läks aina odavamaks ja eks kõigil oli järjest enam muud tegemist. 

Mu vanavanemad polnud sugugi ainsad, kes põllupidamise pillid kotti panid. Täna on Eestis ca 11 400 põllumajanduslikku majapidamist. Kümme aastat tagasi oli neid 3 800 majapidamise võrra rohkem. Kui ette võtta veidi laiem pilt ja pikem ajaaken, on lugu veel nukram. Nimelt oli Statistikaameti andmetel 30 aastat tagasi tööhõive põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi sektoris ligi 20%. Eelmisel aastal oli tööhõive samas sektoris vaid 3%. Põllu- ja metsamajandamisega koos on oluliselt kahanenud ka loomakasvatus ning toiduainete tootmine.

Linnast maale 

Vahepeal saabus meile pandeemia, mille üks vähestest positiivsetest teenetest oli see, et viirus ajas rohkem inimesi maale elama. 2020. aasta kinnisomandi tehingud kasvasid 16% ja uudised rääkisid, kuidas inimesed müüvad kortereid ja võtavad lemmikloomi ning kuidas aiandite ärid õitsevad. Me teame ilmselt kõik kedagi, kes sel ajal oma linnakodu maakoha vastu vahetas.

On palju ka neid, kes kodu juurde väikese kasvuhoone ja isegi mõne lillepeenra on rajanud. Üldiselt ei peljata käsi mullaseks teha, sest tööd Eesti inimene ei karda. Pigem on pärast pikka päeva kontoris just teraapiline kasvuhoonest vesiheina välja noppida. On ju oma kasvatatud tomat lisaks tervislikkusele ka maitseomadustelt palju etem kui see kahvatu ja maitsetu tomati-laadne toode kaugelt väljamaalt. Aga see on pigem juba maksimumkava, mis ette võetakse, sest inimesed tulid maale elama, aga mitte talu pidama. Päevatöö kõrvalt pole lihtsalt rohkemaks mahti.

Miks siis maale elama läinud inimesed ei hakka talunikeks? Miks ei hakata kasvatama köögivilju, marju ja puuvilju, mille kasvatamine Eestis nii drastiliselt vähenenud on? Miks ei hakata kanu kasvatama, kui pooled munadest, mis Eesti rahvas aastas ära sööb, on imporditud? Kas puuduvad oskused, teadmised või pole talupidamine piisavalt prestiižne? Põhjuseid on palju.

Mine külla!

1950-ndatel Eestis alanud linnastumine viis meid põllumajandusest eemale. Tänaseks on alles vaid vähesed pered, kes on põllumajandusega tegelenud mitmeid generatsioone ning talupidamist järeltulevatele põlvedele edasi andnud. Kui ei ole põlvkondade pikkust traditsiooni, on vaja tuhinat ja tulist tahtmist, et põllumajandusega alustada. Hea mõte on huvi pakkuvates taludes külas käia ja vaadata, kuidas seal elu korraldatud on. Saab ideid, mida võiks sarnaselt teha ja saab ka aimdust sellest, mis kohe üldse ei kõneta.

Põllumajanduse viljelemine eeldab oskusi, teadmisi ja haritust. Tänapäeva põllumees hindab teadust ja näeb selle otsest seost kultuuride/loomade tervise ning saagikusega. Koolides õpetatakse peamiselt traditsioonilisi viise, kuidas ajakohase tehnikaga mahupõhise põllumajandusega tegeleda. Keda põllumajandus valdkonnana huvitab, võiks kindlasti vaadata üle Eestis pakutavad õppekavad ja valida endale sobiv väljund. Isegi kui on soov alustada nišitoodanguga, annab haridus head põllumajanduslikud taustateadmised.

Investeeringud, investeeringud…

Kuna talupidamine ja põllumajandus on väga praktilised valdkonnad, tuleb teoreetiliste teadmiste ja ideede elluviimiseks investeerida. Päris korralikult. On vaja maad, aga iga kasutuskõlblik hektar on juba kellegi majandada. Käib omavaheline rebimine müügi, rendi ja kasutusõiguse üle. Siis on vaja rajada talu infrastruktuur, rajada ehitised või neid rekonstrueerida ning viimaks üks suuremaid investeeringuid– põllumajandustehnika.

Muidugi on olemas erinevaid põllumajandustoetusi, aga väikese maalapiga ei anna nad erilist efekti. Samas on ka näiteks põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus. Aga kui paljud maainimesed on sellest midagi kuulnud? Seega ei saa öelda, et põllumajandussektorisse siseneval inimesel pole mahuäri võimalik alustada. Aga ilma teatavate eeldusteta on see peaaegu võimatu.

Saab ka nii

Kas talunikuks hakkamine tähendabki seda, et peab hakkama vilja või veiseid kasvatama? Ei pea, võimalusi on palju. Talutoodangu pakkumiseks ei pea omama sadu või tuhandeid hektareid ja kõige kõrgema tehnoloogiaga kombaine. Näiteks kogub maailmas aina enam populaarsust väikeaedades köögiviljade ja salatite müügiks kasvatamine. Selleks ei pea tegelikult isegi maale kolima. Tuleb lihtsalt kena muru asemel rajada peenrad, mis toidavad nii peret kui ka kohalikku kogukonda. Ja kujutage ette– seda on võimalik teha taastuvaid põhimõtteid järgides ja maad kaevamata! Oma toidu ise kasvatamine on sõnulseletamatult suur rõõm ja privileeg.

Iga algus on keeruline, aga maaelu on kuldaväärt. Olen üle kümne aasta maal elanud ja oma pere rõõmuks tomateid ning lilli kasvatanud. Aga armsad lapsepõlvemälestused vanavanemate juures sai alles sel aastal taas ellu kutsutud kui lastega kodus toomingate õitsemise ajal kartuli maha panime ja seda hilissuvel võtmas käisime. Üks asi viib teiseni ja tänaseks on maakodus elavast inimesest kasvanud talunik. See on tulnud koos oskusega nautida lihtsaid asju, millest kiires elu virr-varris tahtmatult mööda kipume tuiskama.

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Ülari Vent: Põllumeeste kasumit söövad rendiärile suunitletud ettevõtted

Ülari Vent
Valaste Agro OÜ juht

Põllumajandusel on maaelu edendamisel täita oluline roll. Põllumajandus võimaldab tööd maapiirkonna elanikele, toodab kohaliku päritoluga toitu ja hoolitseb piirkonna põllumaade korrasoleku eest. Aastate jooksul on aga põllumajanduslike majapidamiste arvukus vähenenud ja asemele on kerkinud suuremad ettevõtted. Põllumaa vastu on rohkem huvi hakanud tundma ettevõtted, kellel puudub põllumajandusega seos. Seda peamiselt põllumaa rentimisest saadava passiivse tulu tõttu. Statistikaameti andmetel on viimase kümne aasta jooksul põllumajandusmaa ühe hektari rendihind tõusnud enam kui 190%. 

Põllumees konkureerib investoritega

Selleks, et põllumees saaks täna põllumaad osta, peab ta üldjuhul kasutama panga või mõne muu finantseeringut pakkuva asutuse abi. Tootjaid, kes jõuavad ilma finantsabita maad soetada on vähe. Laenu taotlemine on aga protsess mis võtab aega ning reaalse tehinguni jõutakse alles mitme nädala pärast. Siinkohal tulevadki mängu investorite rahadega mängivad kokkuostjad või jõukad metsafirmad, kes lubavad maaomanikule kiiret tehingut ja kohest raha. Tihtilugu pole nende ettevõtete taga isegi mitte eestlastest omanikke ega nende raha. Appi on võetud ka aktiivne telefoni pakkumiste meetod, kus maaomanikule võidakse helistada lausa mitu korda aasta jooksul ja pakkuda väidetavalt „head tehingut“. Sellistest tehingutest võidavad kahjuks ainult kokkuostjad.

Pärast maa ostmist paneb uus omanik põllumehe sisuliselt fakti ette. Soovitakse saada omale ühtset pindalatoetust koos rohestamise toetusega või küsitakse sarnase suurusega rendihinda. Kohati leidub ka ettevõtteid, kes suruvad lepingusse protsendi, mille võrra iga-aastaselt rendisumma suureneb. Põllumehel kahjuks täna väga palju valikuvariante ei ole. Põllumaa on oluline tootmisvahend ja ilma selleta tegutseda pole võimalik. Jääb üle vaid väljapakutud hinnaga nõustuda, sest nagu öeldakse kui sina ei söö, siis süüakse sind. Rendiärile suunitletud ettevõtted teavad, et põllumaale on nõudlus olemas ja kui hetkeline rentnik ei ole tingimustega nõus, siis uued huvilised on üldjuhul kohe mujalt võtta. Ajaga on põllumeeste vahel tekkinud piirkonniti ka põhimõtted, et kui sina ei võta minu maad, siis mina ei võta sinu oma. Sellised põhimõtted on head, aga ei pruugi just alati toimida. Isegi kui piirkonnas olevate põllumeeste vahel kehtib selline põhimõte, siis leidub keegi kaugemalt, kes soovib maad rentida ja oma nägemise järgi ära kasutada. Ka paljud tootjad ei mõtle, kas selline tegevus on üldse kasutoov ja rabatakse tööd teha teadmata, et kogu selle tööga täidetakse vaid maaomaniku rahakotti. Leidub muidugi ka tootjaid, kes tegutsevad pahatahtlikult, kasvatades rendihinda lootuses saada põllumaa oma valdusesse. Selliseid leidub tihti Maa-ameti poolt korraldatavatel riigi põllumaade oksjonitel, kus soovitakse saada rentimise eelisõigus.

Tulevik on ebaselge

Lisaks on oht põllumajandussaaduste tootmisel hakata konkureerima ka energia tootmisega. Teame ju kõik seda riigi poolt käiku lastud toetusmeedet, mis soodustas päikeseelektrijaamade rajamist. Meede tõmbas endaga kaasa just palju selliseid rendiärile suunatud ettevõtjaid. Päikeseparke hakati rajama ka asukohtadesse, mis olid ka kasutuses kui viljakad põllumaad. Hetkel taustaks olev rohepööre ja kõrged energiahinnad võivad sellist tegevust veelgi soodustada, sest saadav tulu on veelgi suurem kui põllumehe poolt makstav rent. 

Täna ühtegi head seadust või vettpidavat abinõud, mis aitaks põllumeest kõrgete rendihindade vastu, kahjuks ei ole. Jõukamad ettevõtted jätkavad põllumaa kokkuostu skeemi, teenides sellega aina rohkem kasumit. Põllumees, aga peab võimalusel põllumaa ise ära ostma või pakutava hinna alla neelama. Lisaks on veel reaalne võimalus, et tulevikus asetsevad kolletavate viljapeade asemel põllul hoopis päikesepaneelid või tuulegeneraatorid. Niisiis, kallis maaomanik, kui soovid oma põllumaad müüa või anda rendile, siis eelista selles protsessis oma kohalikku põllumeest, kes päriselt hoolib, mis kodukohas toimub!

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Mariliis Vahar: Kas lihaveis tahab elada vabas looduses? 

Mariliis Vahar
OÜ Ohtla Lihaveis juhataja

Paljud mõtlevad, et lihaveistele pole farmihooneid ega ulualuseid vaja. Miks  raisata raha, kui lihaveised saavad hakkama ka vabas looduses? Las elavad seal kuskil võsas või põllul. Aga kas ikka saavad ja kas nad seda ise soovivad? Kas inimene ise tahab olla kogu aeg külma tuule, vihma ja muutlike ilmastikutingimuste käes? Me kõik soovime  ju sooja tuba, head atmosfääri enda ümber ja  head ninaesist. Miks seda siis ei peaks soovima lihaveised? 

 Kui oleme võtnud endale kohustuse loomi pidada, siis on meil ka vastutus, et loomad tunneksid ennast hästi. Peame iseenesest mõistetavaks, et me ise ennast kogu selle töö juures hästi tunneksime. Keegi ei taha teha tööd põlvini poris või siis sitas. Miks arvatakse, et see võiks olla siis loomale normaalne keskkond? Loom tunneb ennast hästi, kui ta saab heita pikali puhtale ja kuivale pinnasele (on siis selleks põhk, hein, kuiv rohumaa), süüa kvaliteetset sööta, varjuda tuulte, vihmade eest. Vastavalt loomapidaja rahakoti suurusele on selleks mitmeid võimalusi. Näiteks varjualune,  kolmest küljest kinnine hoone, tunnel või korralik farmihoone. Kõigi objektide puhul ei tohi muidugi minna vastuollu kehtivate seadustega, sellega tuleb paratamatul farmeritel arvestada. 

Loomade jälgimine poegimiste perioodil on kordades lihtsam ja mugavam hoones kui näiteks väljas karjamaal. Loomapidaja kohustus on looma aidata, kui poegimisega peaks probleeme tekkima. Välistes tingimustes, suurel alal on see kõik kordades keerulisem, kui väikesel territooriumil. Samuti tunneb loom ennast hästi, kui tal on kuiv ala, kus ta poegida saab. Ka vastsündinud vasikale on oluline puhas ja kuiv keskkond. Saades terve ja tugeva vasika, on see kasum juba kasvatajale.

Loomade söötmine nii sügiseperioodil kui ka talvel on välitingimustes kordades keerukam. Loomad tallavad pinnase, on põlvini mudas, magavad sööda sees, sest seal on puhtam ja kuivem. Samas kui vaadata kasvataja seisukohalt, siis väljas söötmise kulu on alati suurem. Suur osa heinast ei lähegi toiduks, sest selle peal tallatakse ning magatakse. Talvisel perioodil külmub pinnas, tekib koorik ja loomadel on sellel ebamugav ja valus liikuda. Ega ka inimene ise ei naudi sellise pinnase peal käimist, sest jala väljaväänamise oht on suur. Miks siis loomgi peaks olema sellistes tingimustes õnnelik ja rahul? 

Loomad on kui lapsed, kelle eest tuleb hoolt kanda, et neil hästi läheks. Et nad ennast hästi ja turvaliselt tunneksid, on vaja nii ajaliselt kui ilmselgelt ka rahaliselt panustada.  Looma tänu hea elukeskkonna eest on piiritu sõprus. Võites looma usalduse, oled saanud endale kõige suurema sõbra, kellel on alati hea meel sind näha.