Inimesed tahavad teada, kus ja kuidas kasvab nende toit. Milline on selle tootmise keskkonnamõju, kuidas hoolitsetakse loomade heaolu ja kliimaeesmärkide eest. See tähendab tootjatele suuremat vastutust, avatust ja ausust, kirjutab Eestimaa Talupidajate Keskliidu nõukogu esimees Kalle Hamburg.
Tarbija muutub järjest nõudlikumaks ja tema hääl kaubandusvõrgus järjest valjemaks. Üha enam räägitakse teadlikult kasvatatud taimedest, keskkonna hoiust, säästvast põllumajandusest ning humaansel viisil kasvatatud loomadest. See kõik on võimalik vaid väiketootmises, kus loomad käivad rohumaal. Suurtootmisi ootavad ees mitmed arengud. Tänasel päeval on laual muudatused, kus peagi ei tohi enam kanu munade tootmise eesmärgil puuris pidada. Seda muutust veavad jaekaubandusketid, kus väga oluline roll on tarbija usaldusel ning kõik protsessid on viidud väga läbipaistvaks erinevate sertifitseerimisprotsesside kaudu.
Inimeste jaoks muutub järjest olulisemaks, kuidas üks või teine tootmine mõjutab keskkonda, milliseid väetisi ja taimekaitset kasutatakse. Mida aeg edasi seda enam mõeldakse, millest toidulaud koosneb, kust see tuleb ja kuidas see mõjutab meie tervist. Üha enam räägitakse toidu väärtusest, kasulikest ainetest, vitamiinidest, mineraalidest ja kiudainetest ning sellest, kuidas suurema saagikuse nimel kurnatud põllud võivad kanda küll füüsiliselt suuremaid ent väiksema toiteväärtusega taimi.
See tähendab, et anonüümne toit muutub konkurentsivõimetuks. Suurtootmine võib olla majanduslikult efektiivne, aga kindlasti mitte jätkusuutlik. Agrofirma, mis majandab kümnel tuhandel hektaril, mille omanik peab Soomes pensionifondi, ei hooli sellest maast ega keskkonnast. Tema eesmärk on optimeerida ja võimalikult väikese vaevaga võimalikult palju toota. Tuhande pealine kari ei suuda täita tarbijate kasvavaid nõudeid, sest nad ei käi karjamaal, vaid on sünnist surmani laudas. Küll aga suudab säärane tootmine hoida madalal toiduhinda. Nii on meie inimene harjunud saama poest kilepiima ja pesemata kartulit peaaegu tasuta, ent pole teada, kas piim tuleb Raplamaalt või Poolast ning kartul Hispaaniast või Paidest.
Enda taluõuest, oma loomadest ja maast hoolib inimene teistmoodi. Ma ju ise elan siin. Muidugi ma teen kõik endast oleneva, et see maa saaks puhata, et mul oleks piisavalt erinevaid kultuure, et putukad ja linnud saaksid pesitseda, et saak oleks puhas, sest ma tahan siin ka järgmised 30 aastat põldu pidada.
Tarbija tahab teada, kust tema toit tuleb ja millistes tingimustes see kasvab. Nii on suured kaubandusketid asunud kaardistama toidukauba ahelat – maha märgitakse kogu kauba liikumise teekond, alates põlluvaost kuni kaupluse ukseni, kogu tarneahel. Põllumeestelt oodatakse peenususteni detailsust ja täpsust. Tundub nagu aetaks lausa juuksekarv lõhki. Aga see on usaldus ja lubadus, mida hakkavad kaubandusketid tulevikus müüma – see toit, mis te meilt ostate on kasvatatud keskkonda säästvalt, tarbijale turvaliselt, puhtalt ja eetiliselt.
Võidujooks käib tarbija südame üle. Kes selle endale saab, võidab ka hinnas. Ehk talumehel on valida, kas teha investeering keskkonnasõbralikumasse tootmisesse täna, püsida konkurentsis või siis teha seda kaubandusketi nõudmisel ja hoopis teistel tingimustel.
