Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.
Keidi Tamm: Ebavõrdsus sektorite vahel näitab puudusi riigi eesmärkides
Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi tegevjuht
Lihaveisekasvatajate solvumine, mille põhjustas piima- ja seakasvatussektorile makstav erakorraline toetus, paneb mind juurdlema selle üle, kuidas pidevalt vaadatakse mööda sektoritest, mis on niivõrd suure potentsiaaliga ja loovad erakordselt suurt lisandväärtust ning mida selline riikliku toe puudumine endaga kaasa võib tuua.
Lihaveisekasvatus on Eestis üsna noor tegevusala, kuid selle lühikese ajaga ennast igati tõestanud, täites nii Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika strateegiakava eesmärke kui ka mitmeid erieesmärke. Lihaveisekasvatus on Eestis pikaajalist perspektiivi omav eriala ja täidab igati rohepöörde elluviimiseks vajalikke nõudeid, kuid siiski ei võimaldata meile tugevamat riikliku tuge, mis annaks kindluse, et seda sektorit on samuti vaja.
Lihaveise-, lamba ja ka kitsekasvatussektori panus
Lihaveise-, lamba ja ka kitsekasvatussektoris on peamiselt tegu peretaludega, kes kõik annavad oma panuse juba ainuüksi sektori poolt loodavate lisandväärtustega. Selleks panuseks on juba ainuüksi elurikkuse hoidmine, loomade poolt väärindatav madala väärtusega rohusööt, rohumaade looduslik hooldamine, orgaaniliselt toodetav väetis ning töökohtade loomine maal ja maaelu propageerimine. Nende tublide põllumajandustootjate töö tulemusel kasvatatakse Eestis väärtusliku liha ja aretatakse ning eksporditakse tõuloomi. Ning kuna tänane tarbija on üha enam keskkonnateadlikum, siis ka tema otsib seda keskkonda säästvat, puhast kohalikku toorainet või toodet meie turult.
Erakorralise toetuse ebavõrdne põhjendus
Erakorraline toetus piima- ja seakasvatussektorile määrati põhjendusega, et seal on abivajadus kõige suurem ning sisendite hinnad tõusnud, mis kindlasti ei ole vale väide. Aga mis omakorda tekitab küsimuse, et kas siis lihaveise-, kitse- ja lambakasvatajate, linnukasvatajate või teravilja- ja aiandustootjate sisendid ei olegi tänases turusituatsioonis tõusnud? Kui võtta jällegi näiteks lihaveisekasvatus ja olukord, kus Türgi liiri kukkumine on põhjustanud olukorra, kus tõulooma müük Türki on sisuliselt peatatud, mis omakorda tähendab, et paljud meie kasvatajad peavad leppima väiksema tuluga või leidma mõne teise võimaluse oma loomade väärindamiseks. Lihaveisekasvatajate ainsaks tuluks on saadud vasikas, kuid kelle üleskasvatamine on tänases turuolukorras kahjumlik tegevus, sest tihti jääb turuhind alla omahinna. Samas aga söödakulud, ehitiste ülalpidamiskulud, loomade veterinaarkulud on suures osas sarnased piimaveisekasvatajatega. Selline negatiivne kasumlikkus pole jätkusuutlik.
Importliha pealetung?
Mis viib meid selleni, et viimastel aastatel on niigi lihaveiste arvukuse kasv peatunud, aga ka uutele tulijatele sektoris pole enam põllumaade konkurentsi tõttu kohta. Rääkimata sellest, et lihaveisekasvatajad lausuvad, kui ühest suust, et investeerimiseks enam võimalust ei jää, kuid aina muutuvate nõuetega peab kaasas käima ja tingimusi täitma. Pidev ühtede valdkondade eelistamine on viinud selleni, et lihaveisekasvataja käib palgatööl ehk isegi piimaveisekasvataja juures ning otsib alternatiive, et hakkama saada. Aga kui lihaveiste arvukus hakkab vähenema ehk väheneb ka karjatamine, siis see omakorda annab hoobi elurikkuse säilimisele – ei kohta me enam nii tihti kiivitajad või põldlõokest ega liigirikast püsirohumaad. Kui suretatakse välja sektorid, mis on toonud toidu lauale juba meie esivanematele, kas siis hakkame meie sõltuma importkaubast? Peale Eesti taasiseseisvumist on see korra juba juhtunud, kui veiselihatoodang langes nii palju, et pool Eestile vajalikust kogusest toodi sisse välismaalt.
Loodan, et selline ebavõrdus sektorite vahel lõppeb enne, kui põhjustatakse suuremat kahju ühele või teisele valdkonnale ja olukord, kus me sõltume kahtlase päritoluga importkaubast ei saa kunagi reaalsuseks. Kuigi kogu mu arvamus on inspireeritud lihaveisekasvatajatest, loodan siiski rääkida kogu selle põllumajandussektori eest, kellele erakorralist abi ei pakutud. Kindlasti ei soovi ma ka solvata piima- ega seakarjakasvatajaid– neile toetuse määramine oli igati õigustatud, kuid oleksin tahtnud näha, et seda abi oleks ka teistele tootjatele võimaldatud.
