Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.
Mariliis Vahar: Kas lihaveis tahab elada vabas looduses?
Mariliis Vahar
OÜ Ohtla Lihaveis juhataja
Paljud mõtlevad, et lihaveistele pole farmihooneid ega ulualuseid vaja. Miks raisata raha, kui lihaveised saavad hakkama ka vabas looduses? Las elavad seal kuskil võsas või põllul. Aga kas ikka saavad ja kas nad seda ise soovivad? Kas inimene ise tahab olla kogu aeg külma tuule, vihma ja muutlike ilmastikutingimuste käes? Me kõik soovime ju sooja tuba, head atmosfääri enda ümber ja head ninaesist. Miks seda siis ei peaks soovima lihaveised?
Kui oleme võtnud endale kohustuse loomi pidada, siis on meil ka vastutus, et loomad tunneksid ennast hästi. Peame iseenesest mõistetavaks, et me ise ennast kogu selle töö juures hästi tunneksime. Keegi ei taha teha tööd põlvini poris või siis sitas. Miks arvatakse, et see võiks olla siis loomale normaalne keskkond? Loom tunneb ennast hästi, kui ta saab heita pikali puhtale ja kuivale pinnasele (on siis selleks põhk, hein, kuiv rohumaa), süüa kvaliteetset sööta, varjuda tuulte, vihmade eest. Vastavalt loomapidaja rahakoti suurusele on selleks mitmeid võimalusi. Näiteks varjualune, kolmest küljest kinnine hoone, tunnel või korralik farmihoone. Kõigi objektide puhul ei tohi muidugi minna vastuollu kehtivate seadustega, sellega tuleb paratamatul farmeritel arvestada.
Loomade jälgimine poegimiste perioodil on kordades lihtsam ja mugavam hoones kui näiteks väljas karjamaal. Loomapidaja kohustus on looma aidata, kui poegimisega peaks probleeme tekkima. Välistes tingimustes, suurel alal on see kõik kordades keerulisem, kui väikesel territooriumil. Samuti tunneb loom ennast hästi, kui tal on kuiv ala, kus ta poegida saab. Ka vastsündinud vasikale on oluline puhas ja kuiv keskkond. Saades terve ja tugeva vasika, on see kasum juba kasvatajale.
Loomade söötmine nii sügiseperioodil kui ka talvel on välitingimustes kordades keerukam. Loomad tallavad pinnase, on põlvini mudas, magavad sööda sees, sest seal on puhtam ja kuivem. Samas kui vaadata kasvataja seisukohalt, siis väljas söötmise kulu on alati suurem. Suur osa heinast ei lähegi toiduks, sest selle peal tallatakse ning magatakse. Talvisel perioodil külmub pinnas, tekib koorik ja loomadel on sellel ebamugav ja valus liikuda. Ega ka inimene ise ei naudi sellise pinnase peal käimist, sest jala väljaväänamise oht on suur. Miks siis loomgi peaks olema sellistes tingimustes õnnelik ja rahul?
Loomad on kui lapsed, kelle eest tuleb hoolt kanda, et neil hästi läheks. Et nad ennast hästi ja turvaliselt tunneksid, on vaja nii ajaliselt kui ilmselgelt ka rahaliselt panustada. Looma tänu hea elukeskkonna eest on piiritu sõprus. Võites looma usalduse, oled saanud endale kõige suurema sõbra, kellel on alati hea meel sind näha.
