Arhiiv: Arvamuslood

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Tõnis Ajaots: Rohepööre täiskiirusel 

Tõnis Ajaots
OÜ Rannu Seeme pereettevõtte noor agronoom
EMÜ magistrant

Keskkonnateemad, täpsemalt kliimamuutused, on viimastel aastatel palju kõlapinda saanud. Sellega on külvatud palju arusaamatust ja teadmatust. Pole veel päris selge, kuidas erinevad majandusharud sellega reaalselt toimima peaks. 

See on arusaadav, kuna kaalul on palju. Majanduslikud ja keskkonnaalased nõudmised peaksid leidma kuldse kesktee, kus mõlemad osapooled oleksid tasakaalus. On palju põllumehi, kes teadlikult kasutavad mulla struktuuri parandavaid praktikaid, kasutavad optimaalselt taimekaitsevahendeid ja väetist. Kuid rohepöördele minek sunnib veel vähendama väetiste ja taimekaitse kasutust. 

Ühe puuga löödud

Põllumajanduse valdkonnas on välja käidud esialgne plaan, kuidas me kliimaneutraalsuse saavutame. 

Aastaks 2023 tuleb vähendada põllumajanduses kasutatavaid sisendeid– taimekaitse 50% ja väetised 20%. Sedasi toimetades suudame aastaks 2050 olla kliimaneutraalsed. Kas kõik Euroopa riigid on ühe puuga löödud, et selline tingimus laieneb kõigile riikidele? Võrreldes taimekaitse ja väetiste kasutust teiste Euroopa riikidega, siis kas meil Eestis on veel võimalik toimeainete kogust vähendada? Eurostati andmetel saab Eestit võrrelda riikidega, kus on taimekaitse kasutus 7-8 korda kõrgem. Ometi oleme CO2 emissioonide poolest üsna kõrgel kohal Euroopa riikide seas. 

Kui läheneda rohepöördele inimkonna vaatest, siis paneb see põllumehi teistmoodi keerulisse olukorda. Inimesi tuleb iga aastaga juurde, kõik tahavad ka süüa. Nõudlus toidu järgi kasvab. Põllukultuuride kasvatamisel saab sisendite vähendamisega kaotada ka osa kvaliteetsest saagist. Taimekaitse eesmärk ongi just kindlustada kvaliteetne toit, mis oleks puhas haigustest ja putukakahjustustest. Eelkõige on oluline rakendada kõik ennetavad meetmed, et tagada saagi kvaliteet. Viimase õlekõrrena kasutatakse keemilisi vahendeid, kuna see kaalub üle riski kaotada saagi kvaliteet. Aastate lõikes on taimekaitsevahendite kasutus ka väga erinev, kuna kliima mängib siin suurt rolli. Põllumehed ei tea kunagi, millal tuleb hea aasta, kus on võimalik korvata eelmiste aastate saamata jäänud tulu. Enamasti saab selle alles siis teada, kui kombain hakkab põllult andmeid edastama. 

Ekspordist võib saada import

Eesti põllumees kasvatab ka maailma mõistes väga kvaliteetset vilja. Seda väidet kinnitavad suurenenud ekspordimahud. Arvestades asjaolu, et rohepöördega seonduvalt vähendame

taimekaitse ja väetiste kasutust, võib Eesti hakata teravilja importima sama palju nagu enne eksportis.

Suurelt roheliseks pööramise asemel peaksime rohkem mõtlema sellele, kui palju sellest lõpuks kasu on, nii keskkonnale kui ka majandusele. Praeguse olukorra kontekstis ei saa küll väita, et olukord muutuks kiiresti kliima jaoks paremaks ja oleks ka pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Üldiselt räägitakse kasvuhoonegaasidest, kuhu kuuluvad lisaks CO2-ele veel N2O, CH4, O3 ja H2O. Suurima osa kahju teeb CO2, mida erinevatel andmetel tekitatakse kõige rohkem. Eurostati andmetel toimub suurim kasvuhoonegaaside eraldamine transpordis, elektri tootmises ja fossiilsete kütuste põletamisel. Lähtudes sellest, mis on suurimad kasvuhoonegaaside eraldajad, ei tundu mulle mõistlik rakendada põllumajanduses selliseid kärpeid nagu praegu kavas on. 

Mitmekülgne ja tasakaalukas lähenemine põllumajanduses juba toimub. Järjest enam kasvatatakse vahekultuure, kasutatakse täppisviljelust ning täpset taimehaiguste leviku jälgimist ning ennustamist. Lisaks on veel mitmeid lahendusi optimaalseks ja teadlikuks taimekaitse ja väetiste kasutamiseks, sest antud sisendid mood

ustavad suure osa kultuuri omahinnast. Neid lihtsalt põllule laotada ja pritsida ei ole mõistlik. Loomulikult on põllumeeste huvi 

oma põldude seisundit säilitada ja olla jätkusuutlikud ka mitmekümne aasta pärast. 

Praeguses vaates maksavad suuremad CO2 eraldajad põllumeestele, et nad teeks nende eest CO2 sidumise ära. Sidumist ei saa teha igaüks, küll aga vähendada atmosfääri eraldumist. Kuna hetkel ei ole alternatiivseid kütuseid laialdaselt kasutusele võetud, siis põletatakse fossiilseid kütuseid ikka samamoodi edasi. Põllumajandusel ei ole nii palju võimu, et energeetika heitekogused saaksid korvatud nii lühikese ajaga. 

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Teele Eskor: Väikepiimafarm –  kas väljasurev nähtus? 

Raja ja Paevälja talu noorperenaine, EMÜ Veterinaarmeditsiini tudeng

Kuuldes sõna “piimafarm” eeldatakse tihti, et tegemist on ca 500-pealise loomakarjaga, kus töötab tosin ukrainlast ning mida peremees käib korra kuus visiteerimas. Siinjuures unustatakse aga ära, et eksisteerivad ka väiksemad tegevtootjad, kes läbi raskuste on oma tegevust jätkanud. 

Piimakarjakasvatus on eluviis. Kui näiteks lihaveiste või lammaste puhul on olemas kerge mänguruum, siis piimalehm on justkui ülitundlik tippsportlane, kelle toidulaud ja päevakava peab olema viimase peal täpne ja kvaliteetne, et ta heas vormis püsiks. See tähendab nendega tegeleva inimese jaoks, et elu on dikteeritud lüpsist lüpsini. Väiketootjana on puhkust saada pea võimatu, isegi, kui sul on olemas abikäed mõne töötaja näol. Inimene jääb vahel haigeks või tahab lihtsalt puhkust, kuid lüpsi ootavale lehmakarjale on seda keeruline selgitada. 

Julgen väita, et lõviosa Eesti põllumajandusettevõtetest on pereettevõtted– kes suurem, kes väiksem. Peretaludel on tihtipeale pikk ajalugu ning töös on külg-külje kõrval mitu põlvkonda. See kehtib ka piimatootjate puhul. Seda võib käsitleda põhjusena, miks talupidamine jätkub kui ka hääbub. Elu näitab, et tegevpõlvkond läheb ühel hetkel rivist välja. Kui noorem põlvkond, kes seda rasket tööd jätkata ei taha tegutsemist üle ei võta, siis tulebki tegevus lõpetada– loomad maha müüa ja hooned tühjalt seisma jätta. 

Suurtootja kõrval ei saa väikepiimatootjat konkurendiks pidada. Võrreldes kasvõi ühe lüpsi piimakoguseid, on olemas selge võitja. Miks väiketootja siis ikkagi edasi tegeleb? Siinkohal on põhjuseid mitmeid – perekonna pärand, rutiin, harjumus juua värsket piima – igal ühel oma. Oma kogemuse põhjal, on üheks suureks põhjuseks just need samad lehmad. Jah, see sama lehm, produktiivloom, keda mõne inimgrupi väitel kasutatakse justkui masinana. Mina isiklikult ei usu, et eksisteerib loomapidajaid, kes peavad loomi vaid majanduslikel eesmärkidel. Lehm on selles ahelas tööpartner, kellel on ka tujud ja tunded, millega on võimatu mitte arvestada. 

Ja mis seal salata, viimastel kümnenditel on koos muu maailmaga ka piimakarjakasvatus teinud läbi tohtu arengu. Kakskümmend aastat tagasi oli minu laudas asuv torulüpsisüsteem moodne ja hea lahendus. Praegusel hetkel on tegemist aga aegunud ja vanamoelise süsteemiga. Võiks väita, et robotlüpsimasin lahendaks mured, kuid reaalsuses on töö sujumiseks masina kõrvale vaja ka inimeselooma. Lisaks nõuab see ka väiketootja jaoks tohutut investeeringut – vaja läheb ju masinat ennast, kui ka uut ja sobivat lauta. Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli andmetel on Eestis 80 850 piimaveist ja 417 tootjat, mis teeb keskmiseks karja suuruseks 193 lehma. Tekib küsimus, kas kolmekümne pealine piimakari on üldse investeeringuvääriline või on tegemist maaelu entusiasmiga? 

Võib-olla on tulevikus väiketootmine talumuuseumilaadne tegevus, kuid mina isiklikult näen selles tulevikku, sest väiketootjana jõuab oma loomi märgata. Väiketootja teab neid nime ja nägupidi, teda huvitab, mis tema loomast saab, tema jaoks ei ole loom masin, mis lihtsalt toodab. Ta on elu osa. Kuid selleks, et väiketootja ellu jääks, peab ta järjest rohkem silma paistma ning oma õiguste eest seisma, et teda üldse tähele pandaks. Siinkohal saab olla abiks igaüks, kes paneb tähele ja tunneb huvi – õpetades lastele, et piim ei tule poest ja külastades talupidamisi. 

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Keidi Tamm: Ebavõrdsus sektorite vahel näitab puudusi riigi eesmärkides

Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi tegevjuht

Lihaveisekasvatajate solvumine, mille põhjustas piima- ja seakasvatussektorile makstav erakorraline toetus, paneb mind juurdlema selle üle, kuidas pidevalt vaadatakse mööda sektoritest, mis on niivõrd suure potentsiaaliga ja loovad erakordselt suurt lisandväärtust ning mida selline riikliku toe puudumine endaga kaasa võib tuua.

Lihaveisekasvatus on Eestis üsna noor tegevusala, kuid selle lühikese ajaga ennast igati tõestanud, täites nii Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika strateegiakava eesmärke kui ka mitmeid erieesmärke. Lihaveisekasvatus on Eestis pikaajalist perspektiivi omav eriala ja täidab igati rohepöörde elluviimiseks vajalikke nõudeid, kuid siiski ei võimaldata meile tugevamat riikliku tuge, mis annaks kindluse, et seda sektorit on samuti vaja.

Lihaveise-, lamba ja ka kitsekasvatussektori panus

Lihaveise-, lamba ja ka kitsekasvatussektoris on peamiselt tegu peretaludega, kes kõik annavad oma panuse juba ainuüksi sektori poolt loodavate lisandväärtustega. Selleks panuseks on juba  ainuüksi elurikkuse hoidmine, loomade poolt väärindatav madala väärtusega rohusööt, rohumaade looduslik hooldamine, orgaaniliselt toodetav väetis ning töökohtade loomine maal ja maaelu propageerimine. Nende tublide põllumajandustootjate töö tulemusel kasvatatakse Eestis väärtusliku liha ja aretatakse ning eksporditakse tõuloomi. Ning kuna tänane tarbija on üha enam keskkonnateadlikum, siis ka tema otsib seda keskkonda säästvat, puhast kohalikku toorainet või toodet meie turult. 

Erakorralise toetuse ebavõrdne põhjendus

Erakorraline toetus piima- ja seakasvatussektorile määrati põhjendusega, et seal on abivajadus kõige suurem ning sisendite hinnad tõusnud, mis kindlasti ei ole vale väide. Aga mis omakorda tekitab küsimuse, et kas siis lihaveise-, kitse- ja lambakasvatajate, linnukasvatajate või teravilja- ja aiandustootjate sisendid ei olegi tänases turusituatsioonis tõusnud? Kui võtta jällegi näiteks lihaveisekasvatus ja olukord, kus Türgi liiri kukkumine on põhjustanud olukorra, kus tõulooma müük Türki on sisuliselt peatatud, mis omakorda tähendab, et paljud meie kasvatajad peavad leppima väiksema tuluga või leidma mõne teise võimaluse oma loomade väärindamiseks. Lihaveisekasvatajate ainsaks tuluks on saadud vasikas, kuid kelle üleskasvatamine on tänases turuolukorras kahjumlik tegevus, sest tihti jääb turuhind alla omahinna. Samas aga söödakulud, ehitiste ülalpidamiskulud, loomade veterinaarkulud on suures osas sarnased piimaveisekasvatajatega. Selline negatiivne kasumlikkus pole jätkusuutlik.

Importliha pealetung? 

Mis viib meid selleni, et viimastel aastatel on niigi lihaveiste arvukuse kasv peatunud, aga ka uutele tulijatele sektoris pole enam põllumaade konkurentsi tõttu kohta. Rääkimata sellest, et lihaveisekasvatajad lausuvad, kui ühest suust, et investeerimiseks enam võimalust ei jää, kuid aina muutuvate nõuetega peab kaasas käima ja tingimusi täitma. Pidev ühtede valdkondade eelistamine on viinud selleni, et lihaveisekasvataja käib palgatööl ehk isegi piimaveisekasvataja juures ning otsib alternatiive, et hakkama saada. Aga kui lihaveiste arvukus hakkab vähenema ehk väheneb ka karjatamine, siis see omakorda annab hoobi elurikkuse säilimisele – ei kohta me enam nii tihti kiivitajad või põldlõokest ega liigirikast püsirohumaad. Kui suretatakse välja sektorid, mis on toonud toidu lauale juba meie esivanematele, kas siis hakkame meie sõltuma importkaubast? Peale Eesti taasiseseisvumist on see korra juba juhtunud, kui veiselihatoodang langes nii palju, et pool Eestile vajalikust kogusest toodi sisse välismaalt. 

Loodan, et selline ebavõrdus sektorite vahel lõppeb enne, kui põhjustatakse suuremat kahju ühele või teisele valdkonnale ja olukord, kus me sõltume kahtlase päritoluga importkaubast ei saa kunagi reaalsuseks. Kuigi kogu mu arvamus on inspireeritud lihaveisekasvatajatest, loodan siiski rääkida kogu selle põllumajandussektori eest, kellele erakorralist abi ei pakutud. Kindlasti ei soovi ma ka solvata piima- ega seakarjakasvatajaid– neile toetuse määramine oli igati õigustatud, kuid oleksin tahtnud näha, et seda abi oleks ka teistele tootjatele võimaldatud. 

Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega korraldasid novembris ja detsembris 20-le tulevasele ja praegusele noorele juhile liidrite kooli. Koolituse eesmärgiks oli koolitada potentsiaalseid põllumajandusorganisatsioonidele ja esindusorganisatsioonidele järelkasvu, kes aktiivselt panustaksid kodanikuühiskonna arengusse, et seista põllumajandusettevõtete huvide eest ja arendaks koostööd sektoris. Koolituse lõpus tuli esitada lõputöö, mille tulemusena saame lugeda tulevaste liidrite arvamusi ja mõtteid maaelu ja põllumajanduslikel teemadel.

Ragnar Viikoja:  Strateegia “Talust taldrikule” edu võti

Varisoo OÜ juht, teraviljakasvataja
MTÜ Noortalunikud juhatuse liige

„Talust taldrikule“ strateegia on EL-i rohekokkuleppe keskmes ning rõhub suures osas jätkusuutlikule ja keskkonnasõbralikule tootmisele. Rohekokkulepe on oma olemuselt optimistlik strateegia, mis nõuab Euroopa elanikkonna mõttelaadi ja harjumuste ümberkohandamist. Lisaks peab toimuma suure osa Euroopa põllumajanduse ümberstruktureerimine ning tootmisviiside muutumine. Euroopa Liit on teinud suure sammu olemaks teerajaja jätkusuutliku ja keskkonnasäästliku tuleviku suunas. Põlvkondi kestnud harjumused tuleb kohandada ümber, mis nõuab head planeerimist ning täideviimist.

Strateegia elluviimisel ja säilimisel on kesksel kohal noored ja noorte sisenemine sektorisse ning seal vastupidamine Euroopa Noortalunike ühendusorganisatsioon CEJA on välja toonud aga, et strateegia pöörab liialt vähe tähelepanu noortele tootjatele.Põlvkondade vahetamise poliitika peab seetõttu olema sama ambitsioonikas nagu seda on „Talust taldrikule“. Noori tuleb julgustada valimaks enda olukorrast ja võimalustest lähtuv arengusuund. Läbi noorte tootjate, kes toovad sektorisse innovatsiooni ja uusi teadmisi paraneb ka maaelu maine, mis omakorda soodustab tarbijaid eelistama kohalikku ja keskkonnasõbralikku toitu. Innovatsioon ja uued ideed nõuavad aga suuri investeeringuid, mis teeb vajalikuks tugevad investeeringutoetused.

Toidutarneahelad peavad muutuma veelgi läbipaistvamaks. Isegi tänapäeva linnastunud ühiskonnas levib soov ja tahe olla oma toidule lähemal. Soovitakse toitu, mis oleks värske, vähem töödeldud ja kestlikult toodetud. Mahepõllumajanduse osakaalu poolest on Eesti Euroopa Liidu tipus. Meie põllumajandusmaast on juba pea 20% mahemaa. Mahetootmise laienemine Eestis on seni olnud suuresti tänu tavatootmisestkõrgematele toetustele. Et Eesti saavutaks 25% mahemaa osakaalu peaks tarbija hakkama tundma suuremat huvi mahetoidu vastu. Ilma turunõudluseta viiks see turu tasakaalust välja ja mõjutaks negatiivselt tootjate sissetulekut. Arvan, et hetkel näevad paljud mahetootjad kasu kõrgematest toetustest, kuid kui tarbija tunneks suuremat huvi, sunniks see ka tootjaid üha enam mahetooteid tootma.

Mahetootmise juures on aga väga suureks probleemiks tavatootmisest oluliselt madalam tootlus, mida kompenseerib mahepõllmajandusega jätkamise pindalatoetus, mis on siiski EL-i keskmisest madalam. Maheteravilja saak on 50-80% madalam kui tavateravilja saak. Lisaks nõuab maheviljelus oluliselt rohkem mehaanilist tööd ning on ajakulukam. Eestis on see probleem veelgi teravam, sest klimaatilised tingimused loovad olukorra, kus meie hooaeg on lühem ning seetõttu isegi ka tavatoodangu saak madalam kui mujal Euroopas. Selline olukord tähendab meie tootjatele halvemaid konkurentsitingimusi. Et seda kompenseerida, peaksid mahetoetused EL-i keskmisele oluliselt lähemale kerkima.

Mahetoodete hind on järgmine faktor, mis takistab levikut. Mahetootmise laiendamiseks tuleb soodustada tooraine väärindamist tootja enda poolt, millega väheneks vahendajate vajadus ning seeläbi ökoloogiline jalajälg ning toode oleks tarbijale taskukohasem. Maheturg on hetkel niši turg ning tootjad näevad, et saavad kõrgemat hinda küsides enda kasumit suurendada, samuti on tootmismahud madalad ning kulud madalama toodangu ja kõrgemate kvaliteedinõuete tõttu suuremad. Lisaks tõstab mahetootmine ka maa hinda, mis paneb raskesse olukorda strateegia tuleviku – noored. Eesti tarbija on suhteliselt hinnatundlik ning valib tihti odavama, vähem tervislikuma alternatiivi. Seda olukorda aitaks leevendada väike- ja mahetootjate turustamisstrateegiate muutmine ning nende arendamine. Eesti riigil on väga kõrge infotehnoloogiline võimekus. Selle valdkonna teadmisi saab edukalt kasutada ära põllumajanduses ja just toodete turustamises – viia toode lühemat teed pidi ning lühema aja jooksul kliendini, kasutada rohkem sotsiaalmeediat ning e-poode. Näen võimalust otseturunduse kanalite laiendamiseks, mille kaudu on võimalus kliendil otse tootjaga suhelda. Selle tagajärjel tekib tarbijal suurem usaldus ning kindlasti aitaks see ka maaelu üldist mainet parandada. Suurem usaldus kliendi ja tootja vahel tõstab ka turunõudlust kohalikule toidule, mahetoodetele ning alandaks mahetoodangu hinda.

Täielikult mahetootmisele üle minna on Eestis aga keeruline, sest mahetoodang ühiku maa või looma kohta on oluliselt madalam kui tavatootmisel. Mahetootmise soodustamisega peab samaaegselt soodustama tavatootmises keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate ja meetodite kasutusele võtmist mitte tavatoomise mahasurumist. Strateegia kohaselt on 50%-line taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamise vähendamine Eesti kontekstis liialdus. Eesti kasutab EL-i keskmisega võrreldes hektari kohta juba oluliselt vähem väetiseid ja taimekaitsevahendeid. Tähtis on rõhutada ja arendada täppisviljelust. Mahetootmise pealesurumine viiks ühel hetkel Eesti olukorda, kus meie isevarustatus hakkaks kannatama ning suunduksime eksportivast riigist importivaks, mis looks juba julgeolekuprobleeme ning kannataks ka maaelu üldine maine.

Strateegia „Talust taldrikule“ peab olema põllumajandustootja seisukohalt realistlik, mitte ainult teoreetiliselt realistlik ja arvestama tootjate reaalsete võimalustega. Selleks tuleb luua suhted esindusorganisatsioonidega, neid kaasata ning läbi nende uusi suundi ja poliitikaid tutvustada. Eesmärgid peavad olema väga selgelt sõnastatud ning kõigile arusaadavad ja läbinähtavad. Paljude tootjate jaoks nõuab keskkonnasõbralikele meetoditele üleminek väga palju tööd ning investeeringuid ning üleminek peab toimuma järk-järgult. Strateegia edukus sõltub peamiselt põllumajandustootjate võimekusest muutustega kaasa minna ning juurdepääsust innovatsioonile ja vahenditele. Väga suurt rolli mängib ka riigi ning EL-i tugi, mis peab olema läbipaistev ja tootjatega usaldust loov.

Ambitsioonikas rohepööre ja kliimapakett esitavad Eesti peretaludele võimatu väljakutse, kirjutab Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liige Kerli Ats.

Euroopa Liit on seadnud kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks põllumajandussektorile suured ootused – tootjad peavad senisest enam panustama kliimamuutuste leevendamisse, keskkonnahoidu, parandama loomade eluolu ja suutma toota täisväärtuslikku ning mitmekesist toitu. Kõlab igati kenasti, aga küsimus on, kes uued väljakutsed kinni maksab? Ja seda eriti olukorras, kus rohepööre juba tõstab sisendite hindu.

Euroopa Komisjon avaldas 14. juulil uue ELi kliima- ja energiaalaste õigusaktide paketi „Eesmärk 55“ (ehk „Fit For 55“), millega loodetakse vähendada liidus 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid seni plaanitud 40 protsenti asemel 55 protsendi võrra ning saavutada liidus süsinikuneutraalsus 2050. aastaks.

Üleminekuga kestlikumale ja keskkonnahoidlikumale põllumajandusele kaasnevad uued kohustused ja nõuded talunikele. Rohepööret aga väiketalunike seas ilma toetusteta ei tule. Seni on riik noortalunike tegevuse alustamist toetatud 40 000eurose investeeringutoetusega. Sellest aga innovatsiooniks või uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks ei piisa.

Kui soovime, et ettevõtlus maapiirkonnas säiliks, oleks mitmekesine ega koonduks vaid üksikute võõrkapitalil põhinevate suurtootjate kätte, tuleb noori ja peretalusid senisest tõhusamalt toetada ja hüvitada neile rohepöördega kaasnevad kulud.

Väiketootjad vajavad abi

Kuigi põllumajandust ei tajuta ühiskonnas uuendusmeelsena, on tegemist ühe teadusmahukama tootmisharuga. Põllumajandus on ka ettevõtlusena ainukordne, kuna inimkond ilma selleta eksisteerida ei saa. Põllumajanduses saavad kokku kõik loodusteadused (füüsika, keemia, bioloogia) ja selle harud (nt mikrobioloogia, biotehnoloogia), täppis-ja rakendusteadused (mehhaanika, energeetika) ning loomulikult ökonoomika ja sotsiaalteadused.

Innovatsioon on ka üks ELi ja ühise põllumajanduspoliitika prioriteetidest. Innovatsiooni käsitlusi on erinevaid, aga kõigi ühine joon on viide millelegi uuele või senisest efektiivsemale, mis muudab kaubaturgu või siis igapäevast elukorraldust.

Digiteerimine põllumajandussektoris aitab tagada toidusüsteemide muutumist säästvamaks. Erinevad Eesti põllumajandussektorid kasutavad juba praegu aktiivselt digitaalseid tööriistu, mis aitavad oluliselt tõhusamalt ja jätkusuutlikumalt majandada, näiteks põllukultuuride sektor.

Siiski on meil valdkondi, mis vajavad uute digivahendite rakendamisel olulist abi, näiteks loomakasvatus. Ka Eesti väiketootjad tahaks oma talude tõhususe parandamiseks võtta kasutusele nutikaid kaelarihmu, elektroonilisi kõrvamärgiseid, 3D-kaameraid, andureid ja tuvastusvahendeid, ent üksi neil selleks jaksu ei ole.

Vaja nii koolitust kui raha

Riigi poliitikast sõltub põllumajandusteabesüsteemide areng ja avalikul sektoril on tähtis roll nii infrastruktuuri arendamisel kui ka teaduse korraldamisel ja rahastamisel. Samuti on riigil roll otseste ja kaudsete finantsstiimulite loomisel erasektori jaoks.
Praegu koostatakse ELi uue finantsperioodi meetmeid. ELi ühine põllumajanduspoliitika koosneb kahest sambast – esimene sammas on otsetoetused ja teine sammas investeeringu- ja arengutoetused. Nende toetuste osas on riikidel piisavalt vabadust otsustada, millistele põllumajandusettevõtetele ja millisteks tegevusteks neid suunata.

Ühtegi põllumajandustootjat ei tohi jätta roherongilt maha – väikesed ja noored põllumajandustootjad vajavad digitaalseks ümberkujundamiseks tuge, koolitust ja rahalisi vahendeid. Praegu on aga roherong meie põllumajandustootjate konkurentsivõimet negatiivselt mõjutamas.

Pean siinkohal silmas elektri hinna tõusu, mis on saanud teoks peamiselt just rohepöörde meetmete rakendamise tulemusena. Peagi jõuab see elektri hinna tõus paljudesse tarbijahindadesse ja hakkab rohepööret diskrediteerima. Siinkohal on oluline rõhutada, et tagada tuleb õiglased toiduainete hinnad, mis kajastavad säästva tootmise tegelikke kulusid.

Igasugused muudatused põllumajandussektoris on sõltuvad nii majanduslikust kui ka sotsiaalmajanduslikest aspektides. See aga ei tähenda seda, et sektor ei ole muudatusteks valmis. Siiski peab olema sektoril mõistlikult aega ja tuge restruktureerimiseks.

Allikas: Äripäev

Võitlus koroonaviiruse ja selle erinevate tüvedega, valitsusevahetus aasta alguses ning hiljutised presidendivalimised on hoidnud meie meeli pinevil. Põllumajandustootjad on alati huviga jälginud kõiki riigis toimuvaid olulisi muutusi, kuna need mõjutavad meid nii otseselt kui ka kaudselt.

Kuigi praegu on põllumajandustootjaid esindavate organisatsioonide põhifookus suunatud nii ÜPP strateegiakava ettevalmistustele kui ka 14. juulil Euroopa Komisjoni avaldatud Euroopa Liidu kliima- ja energiaalase seadusandluse paketi suunistele, peame kindlasti tähele panema ka 17. oktoobril toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi. Me peame nendel valimistel oma hääle maksimaalselt kuuldavaks tegema.

Eesti suuremad erakonnad asetavad oma kommunikatsioonistrateegias suurt rõhku pealinnale, mis on teatud mõttes arusaadav. Siiski on põllumajandustootjate jaoks tähtsad kohalikud valimised maapiirkondades, kuna valimistulemustest sõltub ka kohalike kogukondade ja maaettevõtluse arengu soodustamine.

Hea meel on tõdeda, et nii mõnedki põllumajandustootjad on juba aktiivselt kaasatud kohaliku omavalitsuse töösse ja tänu neile on need kohalikud omavalitsused aktiivsemalt kaasatud kohaliku toidu tootmisega seotud probleemide lahendamisse. Hea meel on ka selle üle, et paljud põllumehed kandideerivad seekordsetel valimistel. Oluline on, et põllumajandustootjate roll kohalike omavalitsuste juhtimises kasvaks, sest sageli sõltub põllumajandustootmise ja laiemalt ka maaettevõtluse edukus just kohalike probleemide lahendamisest.

Kohalike omavalitsuste valimistel on oma nimekirjad üles seadnud nii erakonnad kui ka kohalikud valimisliidud. Kohalik poliitika on otseselt seotud inimeste igapäevamurede lahendamisega. Tihti üritatakse leida lahendusi isiklike kanalite kaudu, mille tulemusena võib väheneda erakondade roll ning kohalikel valimistel valitakse inimesi, keda peetakse pädevaks probleemide lahendamisel.

KOV toidutootmise arendajana

Probleemipõhine lähenemine on vajalik, aga selle kõrval võiksid uued valitud omavalitsus­tegelased senisest enam panustada ka põllumajandustootmise jätkusuutlikkusse. Siinkohal on olulised kohalikud algatused, mis aitavad näiteks edendada toidukultuuri ja väärtustavad piirkondlikku toidutootmist.

Piirkondlikud strateegiakavad peavad toetama ÜPP-s seatud eesmärke. Kohalikud omavalitsused saavad oluliselt panustada näiteks noortalunike tegevuse alustamisse ja jätkamisse, pakkudes neile olulisi tugiteenuseid alates info jagamisest kuni igapäevaste olmeteenuste kättesaadavuse tagamiseni.

Selleks, et noor kvalifitseeritud põllumajandustöötaja tuleks maapiirkonda tööle ja elama, vajab ta head infrastruktuuri, lastele lähedal asuvat lasteaeda ja kooli jne. Neis valdkondades saavad omavalitsused panustada maapiirkondade elujõulisuse arendamisse. Ka omavalitsuste planeerimistegevus peaks olema kohaliku toidu tootmist soosiv, mitte takistav.

Rohepööre jõuab ka maale

Tahame seda või mitte – rohepööre peab jõudma ka maapiirkondadesse ning seda innovatsiooni ja nutikate külade abil. Selleks on võimalik arendada kogukondade ühistegevust, millest võidavad ka kohalikud elanikud. Kohalike ettevõtjate ja elanike kaasamine omavalitsuse tasandil on oluline. Olles ise maapiirkonnas põllumajandustootja, tunnen vajadust olla rohkem kaasatud kohalike otsuste langetamisse, mis minu tegevusvaldkonda puudutavad.

Hea valija! Minnes 17. oktoobril valimiskasti juurde, ära tee otsust pelgalt kõige säravama ja valjuhäälsema reklaamikampaania järgi. Ära lase end eksitada populistlikel loosungitel, vaid mõtle kohalikul tasandil, tulevikku vaadates, ja vali neid, kel on jätkusuutlik nägemus tulevikust ning kes on võimelised oma mõtted ja visioonid ellu viima.

Kerli Ats
Eestimaa Talupidajate Keskliit
Tegevjuht
Allikas: Põllumehe Teataja 

Eesti taasiseseisvumisel oli meie talunike suurimaks unistuseks saada taas peremeesteks omal maal.  Nõukogude võim oli teatavasti likvideerinud taludel põhineva põllumajandustootmise ja korraldanud selle ümber kolhoosidel ja sovhoosidel põhinevaks.

Talude taastamine kujunes edukaks, aga peagi hakkasid ilmnema raskused – hakkama tuli saada turumajanduse tingimustes. Tollal ei kuulunud Eesti Euroopa Liitu ja meie alles taasiseseisvunud riik ei toetanud talusid piisavalt. Euroopa Liidu riikide põllumehed aga said suuri põllumajandustoetusi.

Tänaseks on talude arv ja ka põllumajanduses töötavate inimeste arv drastiliselt vähenenud. Eesti pole siin mingi erand ja samasugused tendentsid on levinud mujal. Põhjustatud on need eelkõige teaduse ja tehnika arengust ning üldisest linnastumisest. Tänapäeva põllumajandustootmine on hulga efektiivsem kui 30 aastat tagasi ja vajab palju vähem tööjõudu. Küll on kasvanud just kvalifitseeritud tööjõu vajadus.

Eesti põllumajandust ja talude arengut iseloomustab siiski üks tendents, mis praktiliselt mujal puudub või on ilmnenud väga vähestes kohtades. Nimelt Eestis õnnestus erastada või ärastada mitmeid nõukogudeaegseid suurmajandeid (kolhoose) ja nende põhjal tekkisid ebatraditsiooniliselt suured põllumajandusettevõtted, milliseid võime nimetada agrotööstuskompleksideks.

Samas on Eestis säilinud traditsiooniline talupidamine, mis on 30 aasta jooksul ka muutunud. Reeglina on talud muutunud suuremaks ja efektiivsemaks, aga käsitletavad ikka traditsioonilistena. Selle all ei pea ma silmas mitte vanade põllumajandustootmise viiside rakendamist, vaid seda, et talu on ühe pere omandis ja põhiliseks tööjõuks on selle pere liikmed.

Meenutades unistust peremeheks olemisest, siis see on väga aktuaalne ka tänapäeval. Nimelt on Eesti põllumajanduses kaks suurt probleemi (või siis väljakutset nende probleemide ületamiseks), mis on oma vahel vägagi seotud. Esiteks põllumajandusettevõtete kontsentreerumine, mis väljendub selles, et suured põllumajandusettevõtted kasvavad aina suuremaks ja nende omandisse või rendile koondub üha rohkem põllumaad. Samas talude arv jätkuvalt väheneb. Teiseks probleemiks on põllumajandussektori juhtide vananemine, mis väljendub selles, et raske on motiveerida noori põllumajandusega tegelema. Paljud talud lõpetavadki seepärast tegelemise, et noored lähevad linna, kus leiavad endale atraktiivsemad töökohad.

Samas väidetakse, et kontsentreerumine ongi loomulik areng ja suured ettevõtted, ehk agrotööstuskompleksid ongi efektiivsemad. Nii ongi, aga on teada, et mitmed nendest agrotööstuskompleksitest on juba müüdud välismaalastele ja selline müük kindlasti tulevikus jätkub ning tekibki ja levib olukord, kus üha suurem hulk Eesti väärtuslikku põllumaad liigub välismaalaste omandisse, mis on äärmiselt negatiivne. Selliste tendentside jätkudes ei ole eestlased enam ühel hetkel peremeesteks omal maal ja meie toidujulgeolek ei ole enam kindlustatud.

Mida siis teha? Täna on Eesti Euroopa Liidu liige. Ühine põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidu suurim ühiselt rahastatud poliitika. Ka Eesti saab Euroopa Liidust oma põllumajanduse toetamiseks märkimisväärseid summasid. Taluliit seisab selle eest, et eeskätt toetatakse noortalunikke ja peretalusid. Sellega toetame me kodumaisel kapitalil põhinevaid põllumajandusettevõtteid ja oma soovi olla peremeesteks oma kodumaal.

Soovime Eestile head 30. taasiseseisvumispäeva!

Taluliit tervitab tuleviku ÜPP eesmärki jagada toetusi õiglasemalt ja toetada senisest enam väikeste ja keskmise suurustega põllumajanduslikke pereettevõtteid ning noortalunikke.

Taluliit on aastaid taotlenud otsetoetuste diferentseerimist  sõltuvalt ettevõtte suurusest ning taotlenud sissetulekutoetuste senisest suuremat suunamist  peretaludele ja noortele põllumajandustootjatele. Oluline on siinkohal mainida,  et I samba toetused peavad jõudma tegelikele põllumajandustootjateni, kes ka reaalselt toidutootmisega tegelevad. Meie pikaajalised taotlused on nüüd leidnud kajastamisi uues ÜPP reformipaketis. See puudutab eelkõige  kohustuslikku  sissetulekutoetuse ümberjaotamist, mille kohaselt  liikmesriigid peavad vähemalt 10% toetustest jaotama ümber väiksematele põllumajandusettevõtetele ning oma strateegilises kavas kirjeldama, kuidas nad kavatsevad seda teha.  On  oluline mainida, et Eesti tasandil tuleb leida toimivad meetmed, mis tagavad ÜPP reformi  eesmärgi saavutamise. Kuna Eestis on põllumajanduses suur rendimaade osakaal, siis ei saa rakendada vaid hektaripõhist maksmise lähenemist, mis võib hoopis vastupidiselt eesmärgile suunata toetusi maaomanikele, kes ise ei ole põllumajandustootjad. Taluliit on igal juhul lootusrikas, meetmed, mida taotlesime Eesti siseselt, on leidnud kajastamist hoopis EL tasandil.   Lisaks tuleb eraldada otsetoetuste eelarvest vahendid  noorte põllumajandustootjate (kuni 40 aastased ) toetuseks. Uus kohustuslik miinimumtase on 3% liikmesriikide eelarvest. Taluliit tervitab seda lähenemist, kuna kogu Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkus sõltub sellest, kas noored jätkavad põllumajanduses või ei. Eelpool nimetatud toetus võib hõlmata sissetuleku, investeerimis- või starditoetust noortele põllumajandustootjatele.

Eesti põllumajanduse ja maapiirkondade arengu probleemid

Eesti põllumajanduse ja laiemalt ka maapiirkondade arengu suurimaks probleemiks on põllumajandusettevõtete kontsentreerumine, mis hävitab peretaludel põhinevat traditsioonilist põllumajandusmudelit ja vähendab noorte huvi ja võimalusi talupidamisega tegelemiseks. Peretalude asendumine suurte agrotööstuslike ettevõtetega viib põllumajandusmaa ressursi koondumiseni ka välismaiste ettevõtete omandisse ning soosib noorte siirdumist maapiirkondadest linnadesse elama ja

ei ole kooskõlas ka keskkonnahoiu edendamisega. 2020. aasta Statistikaameti põllumajandusloenduse andmetel on viimase 10aastaga lõpetanud tegevuse 3800 põllumajanduslikku majapidamist.   ÜPP I samba otsetoetuste  maksmise senine praktika Eestis on viinud selleni, et suured põllumajandusettevõtted on kasv

anud veelgi suuremaks ja väikeste põllumajandusettevõtete arv on drastiliselt vähenenud. Senise praktika probleemiks on hektaripõhine toetuse maksmine, kus suuremad ettevõtted, kus ettevõttes on rohkem maad kasutusel saavad ka rohkem toetusi ningväiksemate hektarite arvuga ettevõtted saavad vähem toetust. Senise toetuse maksmise parktika suureks puuduseks on ka asjaolu, et kuigi I samba toetuste eesmärgiks on maksta sissetulekutoetusi põllumajandustootjatele, siis tegelikult on täna tegemist maaomanike toetusega. Eesti põllumajanduses kasutatavast maast on üle 60% rendimaadest, sh. Riigimaad, suurtele metsaomanikele kuuluvad põllumaad. Lisaks kuulub palju põllumaid ka investeerimisfirmadele, sealhulgas välimaistele firmadele. Sellest tulenevalt oleme seisukohal, et Euroopa Liidu ÜPP uus lähenemine nii ümberjaotavate toetuste kui ka noorte põllumajandustootjate osas on oluline samm õiges suunas ja see kohustab ka Eestit seadmaks oma siseriikliku põllumajanduspoliitika rohkem peretalusid ja noortalunike toetama.

Üleminek kestlikumale ja keskkonnahoidlikumale põllumajandusele

Üleminekuga kestlikumale ja keskkonnahoidlikumale põllumajandusele kaasnevad uued kohustused ja nõuded talunikele. Põllumajandustootjatelt oodatakse panustamist kliimamuutuste leevendamisse, keskkonnahoidu ning loomade heaolu kõrgemate standardite rakendamistesse.  Põllumajandustootjad peavad arvestama, et ÜPP toetuse saamiseks tuleb täita senisest ulatuslikumad tingimuslikkuse nõuded, sh.  igas põllumajandusettevõttes tuleb eraldada vähemalt 3% põllumaast elurikkuse ja mittetootlike elementide jaoks. Uueks lähenemiseks on ka üheaastased ökokavad, mis hõlmavad 25% kogu sissetulekute toetuse (I samba) eelarvest. Taluliidu jaoks on oluline, et kõik  uutest nõuetest tulenevad täiendavad kulutused saaksid õiglaselt kompenseeritud talunikele.   Oluliseks uueks lähenemiseks on ka see, et vähemalt 35% maaelu arengu vahenditest tuleb eraldada põllumajanduse keskkonnakavadele, millega edendatakse keskkonna-, kliima- ja loomade heaolu tavasid. Nii saavad ka põllumehed anda olulise panuse rohepöörde elluviimiseks.

Üldiselt on oluline, et tulevane ÜPP lõplik poliitiline kokkulepe oleks hästi tasakaalustatud uue rohelise arhitektuuri ambitsioonide ja majanduslikult elujõulise, turule orienteeritud ja konkurentsivõimelise põllumajandussektori vahel. Et tulevane poliitikaraamistik oleks põllumajandustootjate jaoks lihtsam ja kasutatavam nii jätkusuutlikkuse kui ka konkurentsivõime osas.

Samas tuleb mõista, et ÜPP lõplik kokkuleppe seab siiski vaid raamid Euroopa Liidu tasandil põllumajanduspoliitikale ja riikidele jääb küllaltki suur pädevus ühtsete eesmärkide elluviimiseks. Taluliit loodab, et ka Eesti riik rakendab oma pädevuse piires just neid meetmeid, mis peretalusid ja noortalunikke senisest enam toetavad ning pidurdavad põllumajandusettevõtete kontsentreerumist.