Arhiiv: Arvamuslood

Reklaam on osa meie argielust ning tänasel päeval panustavad väiketootjad palju ressursse oma toodete turundamisse. Mida pilkupüüdvam on reklaam, seda rohkem tõuseb brändi tuntus ning sellega kaasnevalt tõenäoliselt ka ettevõtte käive.

Kõige olulisem aspekt väiketootjatele on reklaamis eristumine. Alati ei piisa ainult sellest, et tegemist on väga hea tootega, tuleb eristuda ja olla nähtav! Püüdes eristuda suudame me välja genereerida palju häid mõtteid, kuid alati peab silmas pidama, et sarnaselt paljudele valdkondadele on ka reklaamis omad reeglid, millega peab arvestama ning järgima.

Reklaamireeglitele vastavust kontrollib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelvalve Amet.

Selleks, et mõista, millised on reklaami reeglid peame me esmalt selgeks tegema selle, mis on reklaam. Reklaamiseaduse kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud toote või teenuse müügi suurendamise, aga samuti ka ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Ehk mistahes isiku mõjutamine ning suunamine oma käitumist muutma, nimetatakse reklaamiks.

Ettevõtte reklaam algab tänapäeval üldiselt ettevõtte kodulehest ning sotsiaalmeediast ning piltlikult öeldes lõppeb ettevõtte poolt bränditud sedeliga tootel.

Turundajate Liit koos Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga on välja töötanud ideaalse tööriista väike-ettevõtjatele ning turundajatele, kus võetakse kokku enim levinud vead sotsiaalmeedia reklaamides: https://mcusercontent.com/468a38bdb51489e9620fbf617/files/8365717c-9bf1-45f3-a6ef-cd478c363cd7/juhend_sotsiaalmeedias_reklaami_avalikustajale.pdf

Tutvu ka reklaamiseadusega: https://www.riigiteataja.ee/akt/101072020013

2023 aastal lõppevad väga suurel osal jahipiirkondadest kasutusõiguse load. Jahimehed, kes hakkavad pikendama oma lubasid pöörduvad lähiajal kindlasti ka põllumajandustootjate poole sooviga sõlmida nende omandis või rendil olevatele kinnistutele jahipidamislepinguid. Põllumajandustootja esmane huvi jahindusliku lepingu sõlmimisel peaks olema ulukikahjude ennetamise lahenduste kokkuleppimine jahipiirkonna kasutajaga.

Mida peaks lepingu sõlmimise juures silmas pidama:

• kui kasutatav kinnistu on omandis ei ole lepingute sõlmimisega mingeid probleeme
• Kui kasutatav kinnistu on rendile võetud füüsiliselt või juriidiliselt isikult, peaks olema lepingus ära näidatud, et rentnikul (põllumajandustootjal) on sellel kinnistul ka lisaõigus sõlmida kohaliku jahipiirkonna kasutajaga kokkuleppeid jahi pidamiseks enne kõike ulukikahjude ennetamiseks.
• Kui kasutatav kinnistu kuulub riigile ja rendileping on sõlmitud riigiga siis riik lisalepingute sõlmimise õigust rentnikule täna andnud ei ole ja nendel kinnistutel saab ulukikahjude ennetamisel lähtuda ainult jahiseadusest. Jahiseadus ütleb aga, et sellistel kinnistutel saab jahti pidada ainult päikesetõusust päikeseloojanguni ja kahjude tekkimisel saab jahipiirkonna kasutajalt nõuda hüvitist kuni 100eur ühe hektari kohta.

Sama klausel jahi pidamise aja ja kahjuhüvitise suuruse kohta kehtib  ka juhul kui füüsiliselt või juriidiliselt isikult maad rentides ei ole rendilepinguga kaasa saadud ka eelkirjeldatud jahi korraldamise õigust.

Ehk siis kokkuvõtteks, tuleks uuesti läbi vaadata olemasolevate rendilepingute sõnastused. Kui ulukiahjude ennetamise eesmärgil jahinduslike kokkulepete sõlmimise õigust lepingus ei ole tuleks see sinna sisse kindlasti lisada ja minna kohaliku jahipiirkonna kasutajaga neid sõlmima.

 

Jaanus Põldmaa
Pärnumaa Talupidajate Liidu liige
Põllumajandustootja

 

Samas seisame silmitsi jätkuva kriisi ja uute ülesannetega. Tulemas on ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) uus programmiperiood, mille aktiivsed ettevalmistustööd käivad. Euroopa Liidu roheleppe valguses keskkonnateemadele suurema tähelepanu pööramine ning avalik huvi keskkonna ja elurikkuse küsimuste vastu on tekitanud põllumajandustootjate seas küsimusi ja põhjustanud muremõtteid, kuid samas pakkunud võimalusi uute ärimudelite tekkimiseks ja innovatsiooniks.

Mahajäänud, kuid väärtuslik

Ühel infopäeval osaledes jäi mulle väga eredalt meelde ühe noore mullateadlase väide, et ühelt poolt on Eesti põllumajandussektor oma arengus Lääne-Euroopast maas, aga teisalt on meil tekkinud sellega eelis keskkonnakaitseliste küsimuste ja roheleppe täitmise osas. Usun, et meil on tõesti hea positsioon. Meil on palju looduslikult mitmekesiseid metsa- ja rohumaid, poollooduslikke alasid ja teisi suure loodusväärtusega alasid, mis on meie väärtus ja mida tuleb hoida.

Eesti on mahetootmise osakaalult Euroopas teisel kohal. Eesti noortalunikud näevad mahetootmises potentsiaali ja on sisenenud sektorisse just mahetootjatena. Meil on piimatootmisüksusi, kus loomi karjatatakse, meil on lihaveisekasvatajad, kes panustavad kestlikesse loomakasvatuspraktikatesse, tootes rohumaaveiseliha, meil on mitmekesine tootmine, mille eesmärk on tagada kvaliteetne ja ohutu toit meie enda rahvale.

Kes maksab roheleppe kulud?

Praegu on mitmekesisus püsinud, meil on peretalud, kes elavad ühes rütmis loodusega. Kuna toidutootmine ja loodushoid on avalik hüve, siis on oluline tagada põllumajandustootjatele õiglane sissetulek. Roheleppe eesmärgid on mõistetavad ja vajalikud, aga põllumehe jaoks tekib küsimus, kes uued ootused ja karmistuvad nõuded kinni maksab. Väide, et seda tehakse uue ÜPP eelarvest, pole tõsiseltvõetav, kuna ÜPP-sse raha juurde ei tule ja sel juhul tehakse muudatusi põllumehe sissetuleku arvelt. Selline roheleppe finantseerimine ei ole õiglane ja jätkusuutlik.

Põllumehele õiglase sissetuleku tagamine on roheleppe elluviimise eeldus. Selleks on oluline välja töötada põllumajandustootjate tegevust ja mitmekesist struktuuri arvestavad meetmed, mis tagaksid kõigile tootjatele võrdsed võimalused, ei moonutaks konkurentsi ja ei eelistaks kedagi tema positsiooni või ajaloolise tausta pärast. Nende meetmete ellu rakendamiseks tuleb leida raha peaasjalikult Euroopa Liidu ühisest eelarvest, aga ka Eesti riigieelarvest.

Vaja nii suuri kui ka väikeseid

Praegu on vaja tegeleda sellega, et meil säiliks põllumajandustootmise mitmekesisus ja et põllumajandustootmine ei kontsentreeruks üksnes suurtootjate kätte. Tagada tuleb mahetootmise jätkusuutlikkus ja noortalunike ligipääs maale ja kapitalile. Arendada tuleb nõuandesüsteemi ja tootjaorganisatsioone.

2020. aasta oli raske, kuid andis meile palju õppetunde. Kui koroonakriisist midagi positiivset otsida, siis siseriiklike toetuste osas astusime suure sammu õigluse suunas. Siinkohal tahan siiralt tänada toetuse eest kolleege põllumajandus-kaubanduskojast ja ka poliitikuid, kes otsustasid lõpetada ebaõiglaste üleminekutoetuste (top-up’i) maksmise ja asendada selle palju õiglasemate kriisiabitoetustega.

Loodan, et põllumeeste esindusorganisatsioonidel jagub ka tulevastel aastatel üksmeelt ja koostöötahet, et top-up lõplikult ajaloo prügikasti lennutada ning saavutada õiglaste ja konkurentsi soosivate siseriiklike toetuste maksmine. See oleks ka selge sõnum noortalunikele, et nad on vajalikud ja riik soovib nendesse panustada.

 

Kerli Ats
Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht