Arutelu, mis on jätkunud peale maa- ja rannarahva pöördumist, on näidanud, et meie ühiskonnas on juurdunud väga polariseerunud arvamused. See tõestab ühte pöördumise põhiteesi, mille järgi meil ei ole piisavalt häid ja tugevaid uuringuid, mis annaksid selgeid vastuseid praegustele loodushoidu puudutavatele küsimustele.
Enne kui tekitame ühele või teisele valdkonnale pöördumatu kahju, võiks kavandatavate piirangute mõju põhjalikult uurida. Aga mina kasutan võimalust, et jagada taluinimese perspektiivi karjatamise ja loomakasvatuse vajalikkusest.
Alustame põhitõdedest. Kogu maastikuline elurikkus – putukad, linnud, kahepaiksed ja pisiimetajad – on nii Eestis kui ka kogu Euroopas tekkinud juba ca 50 miljonit aastat tagasi nn megaherbivooride toel. Enne inimesi kõndisid ja toitusid meie aladel mammutid, ninasarvikud, ürgveised, hirved ja muud rohusööjad. Suured karjad, mida hoidsid pidevas liikumises kiskjad, on soodustanud mulla laiemat väetamist.
Ühel hetkel tuli mängu inimene, kes hakkas neid loomi küttima, asendas ajapikku suured ürgsed rohusööjad oma kodustatud rohusööjatega: hobused, lambad, kitsed ja veised. Ürgsete ja ka hilisemate rohusööjatega on kaasas käinud kõik kaasnevad liigid: putukad (muuhulgas sõnnikumardikad, kes nüüdseks on haruldaseks muutunud) linnud ja kahepaiksed, kes mängisid olulist rolli ökosüsteemide formeerumisel ja toetavad seda tänaseni.
Mardikad, põldlõokesed, suitsupääsukesed ja kullerkupud sõltuvad suurtest imetajatest, kes aeg-ajalt rohumaa madalaks söövad ja siis edasi liiguvad, jättes maha sõnniku, mis on toiduks taimedele, putukatele ja seeläbi ka lindudele.
Viimase 60 aasta jooksul on Eestis kariloomade karjatamine rohumaadel väga suurel määral vähenenud. Viimastel aastakümnetel on vähenenud just piimalehmade karjatamine.
Üheks vähenemise põhjuseks on põllumajandusettevõtete intensiivistumine, mille põhjuseks on tarbijate ootus odava piima ja piimatoodete järgi, mis on omakorda põhjustanud lautade robotiseerimist ja vähendanud karjatamist. Aga meil siiski veel on piimaveiseid, keda karjatamisperioodil karjatatakse. Samuti on lambad ja lihaveised veel karjamaade põhiasukad.
Tähelepanuväärne on see, et näiteks 1938. aastal oli Eestis 660 000 veist, 650 000 lammast ja 219 000 hobust, kokku umbes 1,5 miljonit karilooma, kes kõik sõltusid karjamaarohust ja sellest tehtavast heinast (siis oli tasakaal niitudel ja rohumaadel olemas). Praegu on kariloomadest alles vaid umbes 260 000 veist (millest lihaveiseid 80 000), 60 000 lammast ja 10 000 hobust. Ehk siis 4,5 korda vähem.
Seega pole ime, et viimase 20 aastaga on järsus languses kõik karjatamisest sõltuvad liigid – põldlõoke, suitsupääsuke, rukkirääk, kiivitaja jne – ja kõik kahepaiksed, kelle arvukus on erinevatel andmetel langenud kuni 60 protsenti (selles osas jällegi vajame lisauuringuid ja mõjude hindamist).
Neil loetletud liikidel lihtsalt pole enam elukeskkonnaks vajalikke komponente: piisavalt putukaid ja madalaks söödud ning liigirikkaid rohumaid, mida ka parima tahtmise juures ei jõua me ise kunstlikult ja jätkusuutlikult luua.
Sellest elurikkuse hävingust ja jätkuvast langusest on maal elanud inimesed rääkinud juba aastaid, kuid uue mõtlemise pealetung, mille järgi on loomad ohustamas meie kliimat ja liha söömine ning piima joomine tekitavad suurimat ohtu inimeste tervisele, on taluniku jutt kui hüüdja hääl kõrbes.
Kokkuvõttes – kui debateerida veganitega – siis jah, Eestis karjatatakse lihaveiseid, lambaid kogu tema elu ehk pea iga lihaveise- ja lambakasvataja võib liha ja looma müüa teadmises, et tema tegevus loob toetab Eesti liigirikkust. Kuid viimasel ajal on tekkinud nõudmised liha söömist ja selle aluseks olevat loomapidamise oluliselt vähendada.
Vahel pärinevad meie ühiskonna teadmised loodushoiust Netflixis nähtud filmist või Youtube’is nähtud videost, mitte mõne lihaveisetalu või lambakasvataja looduslike rohumaade külastamisest.
Ilmselt on see ka põhjus, miks meie maainimeste ja linnainimeste vahelised arutelud on viimasel ajal teravamaks läinud. Sest seal, kus üks soovib toetada Facebookis levivat trendi, näeb teine olukorda sajanditepikkuse ökosüsteemi perspektiivist, mis alati ei soosi uusimaid toitumisalaseid moevoole.
Ma kindlasti ei soovi kellelegi personaalseid toitumisotsuseid ette kirjutada. Kui keegi tahab vältida loomset päritolu toitu ja tarbida vaid taimset toitu, siis selline otsus on täiesti arusaadav ja aktsepteeritav. Aga kui keegi tahab lõpetada Eestis traditsioonilise kariloomade pidamise või seda oluliselt vähendada, siis sellisel nõudmisel on juba palju kaugemale ulatuvad ja lausa ohtlikud tagajärjed.
Kerli Ats
Eestimaa Talupidajate Keskliit
Tegevjuht
Allikas: ERR
oma lubasid pöörduvad lähiajal kindlasti ka põllumajandustootjate poole sooviga sõlmida nende omandis või rendil olevatele kinnistutele jahipidamislepinguid. Põllumajandustootja esmane huvi jahindusliku lepingu sõlmimisel peaks olema ulukikahjude ennetamise lahenduste kokkuleppimine jahipiirkonna kasutajaga.
